Lõuna-Eesti pargid - Keskkonnaamet

peahoone, mille eeskujuks oli Balmorali loss Šotimaal. Tugevalt liigendatud
valgel hoonel, millel on kiltkivist katus, on peasissekäigu ees sakmelise servaga
altaan (sammasrõdu) ning lossi nurkadel koonusekujuliste kiivritega tornid. Vana
peahoone, hilisem valitsejamaja (ehitati 1929 ümber koolimajaks) on kasutusel
vallamaja ja huvikeskusena. Mõisaansamblisse kuulub suur hulk ilusaid rühmiti
paiknevaid maakivist ja tellistest majandushooneid. Lossi ees olev pargiosa
ja esiväljak on ümbritsetud 1,8–2,4 m kõrguse lõhutud maakividest müüriga,
nõlvadel on müür astanguline. Kõrge katusega väravaehitis (1880. aastad) on
punastest tellistest. Esiväljaku lääneküljel on tall-tõllakuuri ja aidaga suletud
siseõu. Mõisaaegne jääkelder on taastatud käsitiivalistele sobivaks talvituspaigaks.
Peahoone koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. Park võeti
tervishoiu-kaitse alla 1929. ja looduskaitse alla 1957. aastal. Alatskivi park (pindala
85 ha) kuulub Alatskivi maastikukaitseala koosseisu (pindala 381,3 ha).
Algne regulaarne park rajati 18. sajandi II poolel. Tagaväljakult laskusid järve
suunas terrassid. Sirgetest alleedest on säilinud nõlval tihedalt kasvavad vanad
pärnad. 19. sajandi lõpul kujundati mõisasüdame ümbrus inglise parkide eeskujul
vabakujuliseks maastikupargiks. Paisjärv jagati tammiga kaheks: Lossijärveks ja
Veskijärveks.
Tartumaa |
91