Terve loom ja tervislik toit

34 35
Kõigi uuritud lehmade vaagen on konfiguratsioonilt pisut erinev.
Keskaegse lehma vaagnal on sarnaseid jooni põdraga: vaagnapõhi
on renjas, see laieneb kaudaalses suunas ning puusanappade
vahekaugused on samuti lähedased. Seevastu istmiku- ja
niudeluu kuju on sarnasemad tänapäeva lehma luudega. Väikesed
köbrukesed ja madalad harjad näitavad lihastiku nõrka arengut ja
kerget kehamassi. Kuid tagant laienev ja suhteliselt sirge kuluga
vaagnapõhi, samuti vanadel loomadel leiduv luustumata ala
liiduses viitavad kergema sünnituse võimalikkusele.
Põdralehma vaagen on kaasaegse veise omaga võrreldes kitsas
ja väljaveninud – pikkus on laiusest suurem, veisel aga vastupidi.
Luulised köbrud ja harjad on ilmekamad kui keskaegse lehma
vaagnal, kuigi mitte nii reljeefsed kui EHF lehmal. Toppemulgu
eesmises servas on tömp sälk, mis aitab luude määramisel veise
ja põdra luid eristada. Sarnaselt keskaegse lehmaga soodustavad
põdralehma ovaalsed ja kõrged vaagnaavad kiiret loote väljutamist.
Kaasaegse lehma vaagen on arenenud valdavalt laiusesse, luud on
jämedad ning on moodustunud uued luulised struktuurid lihaste ja
udara kinnitumiseks. Sellega kaasnes vaagnapõhja järsk tõus ning
vaagnaõõne tagumise osa madaldumine ja mõningane ahenemine.
Seega on kaasaegsel lehmal arenenud udar ja lihased, kuid vaagen
on muutunud sünnituseks ebasobivamaks.
Kirjandus
Jalakas, M., P. Saks, M. Klaassen, 2000: Suspensory Apparatus of
the Bovine Udder in the Estonian Black and White Holstein Breed:
Increased Milk Production (Udder Mass) Induced Changes in the
Pelvic Structure. Anat. Histol. Embryol. J. Vet. Med. C, 29, 51–61.
Jalakas, M., P. Saks, 2001: Veiste vaagnaliiduse morfoloogia,
luustumine ja seos raske sünnitusega. Morphology and Ossification
of Pelvic Symphysis in the Cow and its impact on Dystocia.
Veterinaarmeditsiin 2001. Tartu: Eesti Loomaarstide Ühing, 35–47.
Veeroja R, Tilgar V, Kirk A, Tõnisson J (2008) Climatic Effects on Life-
History Traits of Moose in Estonia. Oecologia, 154: 703–713.
EESTI VEISETÕUGUDE
MOLEKULAARGENEETILINE
ISELOOMUSTAMINE
Sirje Värv, Susanna Klaus, Erkki Sild, Haldja Viinalass
Eesti Maaülikool, VLI loomageneetika ja tõuaretuse osakond
Geneetiliste markeritena kasutatakse kaasajal suhteliselt
lihtsate laboratoorsete meetoditega määratavaid DNA
molekuli polümorfisme, mis võimaldavad molekulaarsel
tasemel kirjeldada ka varasemal ajal üksikloomade või tõugude
iseloomustamiseks kasutusel olnud markertunnuseid, näiteks
valgutüüpe või fenotüübitunnuseid. Eesti veisekasvatajaile on
molekulaargeneetiliste meetodite rakendustest tuttavad näiteks
põlvnemisandmete kontroll DNA mikrosatelliitide põhjal, BLAD- ja
CVM-testid ning piimavalgugeenide polümorfismide määramine.
Piimavalgugeenide erinevate variantide, piima tehnoloogiliste
omaduste ja veiste piimajõudluse vahel on leitud seoseid, mida
kasutatakse aretus-strateegiate kujundamiseks. Jõudu et al. (2007)
järgi on näiteks juustu tootmiseks sobivam nende lehmade piim,
kelle kaseiini genotüüp sisaldab kapa-kaseiini B varianti, genotüübid
AA, AE ja EE aga halvendavad laapumisnäitajaid. Hiljutistes
uuringutes on viidatud (Heck et al. 2009), et Hollandi holsteinfriisi
tõugu lehmadelt saadakse juustutootmiseks sobilikum piim,
kui veiste valikul peetakse silmas beeta-kapa-kaseiini haplotüüpi
A 2 B. Simmentali tõugu lehmadel leidsid Bonfatti et al. (2010), et
piimarasva ja -valgu toodang ning valgusisaldus piimas oli pisut
suurem haplotüübi A 1 A kandjail võrreldes A 2 Aga, valgusisaldus
piimas oli kõrgem haplotüüpide A 2 B ja IB puhul.
Aretusprogrammides on kesksel kohal aretusväärtuste
hindamine, samaväärselt oluline on geneetilise variatsiooni
säilitamine. Populatsioonigeneetiliste analüüside läbiviimisel on
populaarseimad markerid mikrosatelliidid, DNA kordusjärjestused,
mida mõõdetakse DNA fragmendi pikkusega aluspaarides.
Mikrosatelliidilookuste suhteliselt suur variaablus ning tavaliselt
neutraalne iseloom võimaldab neid kasutada nii tõusisese kui
tõugudevahelise geneetilise mitmekesisuse hindamiseks.