Terve loom ja tervislik toit

38 39
Tabel 2. Tõusisese mitmekesisuse võrdlus oodatava
heterosügootsuse (H EXP
), alleelirikkuse (R), unikaalsete alleelide
arvu (A) ja inbriidingunäitaja (f ) põhjal (Värv et al. 2010 järgi)
Tõug H EXP
R A f [95% CI]*
EK
0,715 6,01 16 -0,017 [-0,065 0,003]
EPK
0,699
5,97
20
0,026 [-0,022 0,048]
EHF
0,694 5,87 15 -0,016 [-0,076 0,009]
* inbriidingunäitaja 95% usalduspiirkond
Ohustatud tõu staatuses eesti maatõu geneetilist unikaalsust
uuriti 19 mikrosatelliidilookuse genotüübi põhjal, võrreldes EK
veiseid (40) kokku 155 veisega EPK, EHF, taani džörsi ja läänesoome
tõust. Viimaseid tõuge on sisestava või/ja vältava ristamise
teel kasutatud eesti maatõu parandamiseks. On näidatud, et eesti
maatõu piimavalkude markerid sarnanevad lääne-soome tõugu
iseloomustavate piimavalgutüüpidega (Jõudu et al. 2007), samuti on
teada veregruppide sarnasus nende tõugude vahel. Meie analüüsis
DNA mikrosatelliitide põhjal eesti maatõugu veised lääne-soome
veistest ei eristunud (Joonis 1).
Joonis 1. Indiviididevahelise geneetilise kauguse põhjal
konstrueeritud NJ (neighbour-joining) puu. Danish Jersey – taani
džörsi; Estonian Native – eesti maatõug; Western Finncattle –
lääne-soome; Estonian Holstein – eesti holstein; Estonian Red
– eesti punane. Joonisel eesti maatõu ja lääne-soome indiviidide
segagrupis on väikeste täpikestega tähistatud lääne-soome ja
suurte täppidega eesti maatõugu veised (Värv et al. 2010 järgi).
Olenevalt markerite tüübist (DNA mikrosatelliidid,
piimavalgud), oli Eesti veisetõugude variatsioonist võimalik
tõugude erinevusega seletada 6,2 või 6,6%, s.t Eesti tõud on
molekulaargeneetiliste markerite põhjal eristatavad.