Download (895Kb) - E-Ait

terminoloogiat kasutades soovis Saarikoski tuua teksti lugeja juurde, mitte vastupidi. Siiski ei
ole see asjaolu tõlke puhul kesksel kohal. Tõlke saamislugu ja olemust aitavad paremini
selgitada hoopis muud seigad. Esmalt tuleb arvesse võtta 1960. aastate kultuurilist ja
poliitilist konteksti. Saarikoski tõlkes on evangeeliumist saanud kommunistlik manifest; see
on sakraalteksti ilmalik ja poliitiline tõlge. Veel olulisem on aga tõlkija enda isiksus. Olles
luuletaja ja tõlkija, noorte iidol ja kultuuriline radikaal, oma ajastu enfant terrible, oli
Saarikoski avaliku elu tegelane. Tõlkides ei teinud ta ka suurt vahet tõlkija ja kirjaniku vahel
endas, mistõttu võiks tõlget nimetada hoopis Pentti Saarikoski evangeeliumiks. Eesti
piiblitõlkeloost sarnast näidet tuua ei õnnestu, sest arvukate tõlkeversioonidega, mis mujal
ja eriti ingliskeelses maailmas teravaid kirikkondlikke lahkarvamusi tekitavad, meil probleemi
ei ole. Toomas Paul kirjutab „Eesti piiblitõlke ajaloos”, et „[e]estlastel on üks sõnasõnalist
vastavust taotlev piiblitõlge, mida on püütud aina paremaks ja täpsemaks muuta” (Paul
1999: 22).
Kordustõlke teooria käsitlemisel eelnevates alapeatükkides on jõutud järeldusele, et nii
esma-­‐ kui ka kordustõlke puhul tuleb arvestada laiemat ja kitsamat konteksti ning veel tervet
hulka muid aspekte. Et senised uurimused näitavad selgesti kordustõlke hüpoteesi
puudulikkust ning isegi sobimatust teatud kontekstis, ei ole käesoleva töö eesmärk korrata
juba tehtut ehk testida selle hüpoteesi paikapidavust. Tarbetekstide puhul on vähe
tõenäoline, et kordustõlkeid tehtaks muu kui ilmsete sisuvigade või arusaamist takistava
keelelise kohmakuse tõttu. Sarnaselt on õigustõlke puhul rõhk pigem kõrgetasemelisel tõlkel
üldiselt ning kordustõlgete tegemine tundub olevat vähelevinud praktika. Kuivõrd käesoleva
uurimuse keskmes on rahvusvahelised lepingud (täpsemalt konventsioonid), antakse
järgnevas üldisem ja üksikasjalikum kontekst just välislepingute tõlkimisele Eestis ja mujal.
12