Download (895Kb) - E-Ait

Deborah Cao (2007: 12) defineerib õigustõlget järgmiselt: õigustõlge on seadusetekstide
ning õiguslikus kontekstis ja suhtluses kasutatavate tekstide tõlkimine. Tõlkimisel on oluline
teha kindlaks nii algteksti kui ka tõlke staatus ja kommunikatiivne eesmärk. Õigustõlget võib
kategoriseerida mitmesuguste kriteeriumide alusel. Näiteks ainese alusel võib rääkida
järgmistest liikidest: riigisiseste ja rahvusvaheliste seadusandlike õigusaktide tõlkimine,
eraõiguslike juriidiliste dokumentide tõlkimine, kohtutekstide tõlkimine, pretsedendiõiguse
(case law) tõlkimine ja õigusteaduslike tekstide tõlkimine.
Šarčevići (1997: 11–12) järgi jagunevad õigustekstid kolme rühma: 1) peamiselt normatiivsed
(prescriptive), 2) peamiselt kirjeldavad (descriptive), kuid osaliselt normatiivsed ja
3) kirjeldavad. Esimesse rühma kuuluvad seadused, määrused, koodeksid, lepingud ja
konventsioonid, mis teevad ettekirjutusi käskude (command), keeldude (prohibition), loa
andmise (permission) ja volituste (authorization) kaudu. Tuleb märkida ka, et normatiivsus
iseenesest ei tähenda veel, et tegemist on õigustekstiga (nt kümme käsku). Teises rühmas on
hübriidtekstid, mis on peamiselt kirjeldavad, kuid sisaldavad normatiivseid osi, nt
kohtuotsused ja muud menetlustes kasutatavad dokumendid, nagu taotlused, petitsioonid,
kaebused jms. Kolmandasse rühma kuuluvad õigusteadlaste arvamused, teadusartiklid,
õppekirjandus jne. Šarčevići (1997: 9) käsitlusele on ette heidetud, et ta räägib õiguskeelest
ainult erialaspetsialistide vahelise kommunikatsiooni kontekstis, jättes välja suhtluse juristi ja
mitte-­‐juristi vahel, mis moodustab märkimisväärse osa õigustõlkija igapäeva tööst (Harvey
2002).
Šarčevići jaotuse aluseks on lähteteksti funktsioon. Cao (1997: 10–12) aga leiab, et
arvestama peaks ka sihtkultuuri tegureid ning pakub välja järgmise kolmikjaotuse, lähtudes
sihtteksti eesmärgist. Esimene kategooria on õigustõlge normatiivsel eesmärgil. See
tähendab riigisiseste või rahvusvaheliste aktide võrdselt autentsete tekstide koostamist
kaks-­‐ või mitmekeelses jurisdiktsioonis. Sageli koostatakse akt algul ühes keeles ning seejärel
tõlgitakse teistesse keeltesse, kuid esineb ka samaaegset koostamist (simultaneous drafting).
Sellisel juhul ei ole niivõrd tegemist seaduse tõlkega, kuivõrd seaduse endaga, sest kõikidel
tekstidel on võrdne õigusjõud (Šarčević 1997: 20). Selline praktika on käibel näiteks Kanadas
ja Hong Kongis, aga ka ÜROs ja ELis. Cao lisab, et sellesse kategooriasse võivad kuuluda ka
eraõiguslikud dokumendid, nt kakskeelsed lepingud, milles on sätestatud, et mõlemas keeles
14