Download (895Kb) - E-Ait

seisukohavõtte järgmistelt autoritelt: Kullo Vende, Andres Parmas, Virgo Saarmets ja Peter
Pedak.
Esimene konventsioonitõlketeemaline artikkel ilmus 1998. aasta esimeses Õiguskeeles, kus
ajakirja rubriigis „Keelepäeval kõneldut” avaldati Kullo Vende artikkel „Seened sambla all ehk
ühe konventsiooni tõlke adekvaatsus” (lk 19–24). Vende pidi tööülesannete raames
kontrollima kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni
ratifitseerimiskirja eesti-­‐ ja ingliskeelse teksti adekvaatsust ning leidis, et pealtnäha täiesti
korralikus eesti keeles tõlge sisaldab, nagu vahel ikka ette tuleb, mittevastavusi. Et selgitada
välja ratifitseerimiskirjas esinev viga, tuli pöörduda konventsiooni enda poole. Lähemal
uurimisel selgus, et konventsioonis on teisigi ebatäpsusi. Vende kirjutab: „Hasartne
vigadeotsija on nagu seeneline: ühe seene leidnud, usub ta, et läheduses peab samasuguseid
veel olema. Seekord läkski õnneks: leidsin konventsiooni tõlkest veel umbes 80 suuremat või
väiksemat ebatäpsust. Nagu öeldud, eestikeelse teksti lugemisel ei torka suurt midagi silma.
Seened on sambla all” (Vende 1998: 20).
Vende loetleb ja kommenteerib järgmisi veatüüpe: valesti tõlgitud termin, „väikeste” sõnade
eiramine, sõnajärje eiramine, sõnavormi eiramine, hooletu ümberkäimine üldsõnavaraga,
sõnade vahelejätmine, tarbetu, mõistmist raskendav tähttähelisus ning mitu erisugust viga
ühes lauses. Mida ütleb artikli autor kokkuvõtteks – „Järeldus: mingil juhul ei või piirduda
sellega, et õigustõlget toimetab ainult jurist ja/või eesti filoloog. Tõlke peab üle kontrollima
ka teine vähemalt sama kogenud tõlkija” (Vende 1998: 24).
Ajaliselt järgmine konventsioonide tõlkimist puudutav artikkel ilmus Õiguskeele 2006. aasta
teises numbris ning see käsitleb lisaks tõlkevigadele ka tõlgete staatust. Andres Parmas toob
artiklis „Kas mitteametlik õigus Rahvusvaheliste konventsioonide tõlkimise probleeme”
(lk 19–28) välja kuus konventsioonide tõlkimisel tehtavat põhiviga. Need on 1) tõlgitava
termini enda (st juba lähtekeelse termini) mittemõistmine, 2) termini õigusliku konteksti
mittemõistmine, 3) mõiste mahu või termini tähenduse muutmine, 4) eksimine eesti
õigekirjareeglite vastu, 5) terminoloogiline ebajärjekindlus ja 6) hooletusvead. Kuid artikli
autor ei piirdu vaid arvukate näidete ja kommentaaridega, vaid pakub artikli lõpuosas välja
ka võimalikke lahendusi. Parmas leiab, et tõlkimisel peaks kasutama lisaks lähtekeelele ka
muid keeli, ning et tõlkija ja vastava valdkonna jurist peaksid tegema tihedat koostööd. Ta
24