Download (895Kb) - E-Ait

Välisministeeriumi ja Eesti Õigustõlke Keskuse tolleaegsete esindajate ühises arutelus 1999.
aasta detsembris. Viis aastat hiljem vaadati need nõuanded õigustõlke töörühmas üle ning
avaldati uus samateemaline artikkel. Paljud tõlkenõuannete kategoorias välja toodud
parandused võiksid olemuse poolest kuuluda ka mõnda muusse kategooriasse (nt depositaar
> hoiulevõtja – TERM, protseduur > menetlus – KEEL, omasõna eelistamine võõrsõnale), kuid
kuna analüüsi üks eesmärke oli muu hulgas eristada tõlkenõuannetest lähtuvad parandused,
on need esitatud NÕU kategoorias neid mujal kordamata.
Teise kategooria moodustavad terminoloogilised parandused (TERM), kus esma-­‐ ja
kordustõlke terminid on samasisulised (st tegemist ei ole terminiveaga), kuid termin on ajas
muutunud. Et analüüs keskendus parandustele, jäid vaatluse alt välja terminid, mis on
mõlemas tõlkes samasugused. Antud uurimismaterjali puhul on terminoloogiliste
paranduste põhjuseks enamasti arenev õiguskeel ja -­‐terminoloogia. Paranduste
põhjendamisel on toetutud Küllike Maureri koostatud „Õigusleksikonile” (2000), mis on
esimene ja töö autorile teadaolevalt siiani ainus üldine seletussõnastik eesti
õiguskirjanduses, aga ka Õiguskeeles toimunud aruteludele.
Kolmanda ja kõige mahukama paranduste kategooria all on keelelised parandused (KEEL).
Need tulenevad keelekorraldajate soovitustest ning sisalduvad peamiselt sellistes allikates
nagu „Eesti keele käsiraamat”, „Lause õigekeelsus”, aga ka väljaannetes „Ametniku
keelekäsiraamat” ning „Õigus ja keel”. Seda kategooriat korrastades kujunes ligikaudu
20 alakategooriat, millest on töös esitatud 14 olulisemat. Alakategooriate piiritlemine on
omajagu keeruline, kuna keeleliste paranduste puhul on sageli tegemist n-­‐ö
hübriidjuhtumitega, kus on toimunud mitu muudatust korraga ning mida on seetõttu raske
üheselt määratleda ja loendada. Alakategooriad ei ole loodud süsteemselt nagu neid
võidakse esitada nt „Eesti keele käsiraamatus” või mõnes keeleõpikus, vaid need on
tekkinud tekstianalüüsi tulemusena ning lähtuvad konkreetsetes tekstides esinenust.
Neljandas kategoorias on sisulised parandused (SISU). Siia on koondatud parandused, kus
esmatõlke väide on ingliskeelse algteksti väitega võrreldes vale või ebatäpne ning seda on
kordustõlkes muudetud. Need on juhud, kus fraasi või kogu lause või sätte tähendus on
suuremal või vähemal määral muutunud. SISU kategoorias on ka valesti tõlgitud terminid,
kuivõrd need muudavad teksti sisu. Selles kategoorias tuleb eriti arvestada tõlgendamise
37