Kannatanu kriminaalmenetluses - Justiitsministeerium

prokuröride, kaitsjate ja kannatanutega) ja dokumentidest, mis kajastavad kannatanute
kaasamist kriminaalmenetlusse Travise, Hayse ja Williamsoni maakondadest Texase osariigis
2000. a jaanuarist kuni 2003. a veebruarini. 33
Uurimus näitas, et Texase kriminaalmenetlusõigus ei keskendu enam ainult süüdistatava süü
kindlakstegemisele ja karistuse mõistmisele, vaid kannatanu huvide rahuldamisele, muutes
süüdistatava teisejärguliseks. Toetudes kriminaalmenetluse uutele arengutele, lõi
J. W. Stickels uue paradigma – kannatanu rahulolu mudeli:
1) kannatanust on saanud süüdistuse de facto osa ja ta võtab menetluses aktiivselt osa,
lähendades kriminaalmenetlusõigust tsiviilkohtumenetlusele;
2) prokurör on kannatanu esindaja ja teeb otsuseid kannatanu huvidest lähtudes;
3) püüd rahuldada kannatanu huve on kriminaalmenetlusõiguse esmane vajadus.
J. W. Stickelsi kannatanu rahulolu mudeli esimene tunnus on see, et kannatanust on saanud
süüdistuse de facto osa. Kannatanu mõju ei ole varjamatu, vaid eksisteerib märkamatult
menetlusosaliste otsustes, kui kaalutletakse kannatanuga seotud asjaolusid. See, et kohus
kohtleb kannatanut samamoodi nagu poolt tsiviilkohtumenetluses, ilmnes intervjuudest
kohtunikega, kes määrasid igapäevaselt kautsjoneid. Kautsjoni määramisel oli kohtunike
sõnul tähtsaim faktor kannatanu, tema kantud kahju ja tulevane ohutus. Ühe põhjenduse
kohaselt arvestas kohtunik kannatanuga, kuna ta võlgneb kannatanule seda, et kantud kahju
arvesse võtta. 34
Erinevused esinesid ka kannatanuga ja kannatanuta kuritegude vahel. Näiteks ühe
koduvägivallajuhtumi puhul palus kaitsja rahalise kautsjoni vähendamist. Kohtuniku sõnul
põhjendasid juhtumi asjaolud (süüdistatava kirjalik tunnistus) kautsjoni vähendamist, kuid ta
peab enne siiski kannatanuga rääkima, kuna see on tema kohustus („I’ve got to do my job...“).
Nimelt on Texase kriminaalmenetluse koodeksis säte, mis näeb ette kannatanuga
konsulteerimise kautsjoni määramise puhul, kuna on kohustuslik arvestada kannatanu
tulevase ohutusega. Teise, nö kannatanuta juhtumi – narkootilise aine omamine – puhul
taotles kaitsja 15 000 USD suuruse kautsjoni vähendamist 150 USD-ni, kusjuures vahetult
enne seda oli eeluurimisametnik tagasi lükanud isikulise kautsjoni taotluse. Seejärel võttis
kaitsja varem eeluurimisametnikule esitatud dokumentatsiooni, esitas selle kohtunikule ning
küsis: „Kuidas oleks 150-dollarilise kautsjoniga“. Kohtunik heitis pilgu paberitele ja vastas
33 J. W. Stickels. The Victim Satisfaction Model of the Criminal Justice System. – Journal of Criminology and
Criminal Justice Research & Education, 2008, Vol 2, No 1, p 4.
34 Samas, lk 5.
13