Kannatanu kriminaalmenetluses - Justiitsministeerium
Kannatanu kriminaalmenetluses - Justiitsministeerium
Kannatanu kriminaalmenetluses - Justiitsministeerium
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Olle Koki kaitsja viitas kassatsioonis asjakohaselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi<br />
varasemale lahendile nr 3-1-1-94-04, 108 mille järgi tuleb nn sõna-sõna vastu situatsioonides<br />
kohtul erilise tähelepanulikkusega arvestada kõigi asjaoludega, mis on kaasuse lahendamisel<br />
relevantsed ning võivad mõjutada tõendite hindamist. Nimetatud põhimõtet on maakohus ja<br />
ringkonnakohus Olle Koki juhtumi puhul rängalt rikkunud. <strong>Kannatanu</strong> presumptsiooni toetati<br />
ebamäärase tõendiga, nimelt kaubanduskeskuse turvakaamerate piltide fototabeliga.<br />
Riigikohtu kriminaalkolleegium jõudis järeldusele, et tegu on suisa lubamatu tõendiga, kuna<br />
on arusaamatu, millist tõenduslikku tähendust see omab.<br />
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et süüdistatava süü on tõendamata ja in dubio pro reo<br />
põhimõttest lähtuvalt tuleb ta õigeks mõista. Seega võib väita, et Riigikohus päästis<br />
häbiväärse olukorra, kus madalama astmete kohtute arvates tuleb süüdistataval oma süütust<br />
tõendada. Vähem tähtis pole ka see, et süüdistatav viibis vahi all üle aasta, mis tähendab, et tal<br />
on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi<br />
õigus üsna suurele hüvitisele.<br />
Olle Koki kahetsusväärne juhtum näitas, mis juhtub, kui kohus rakendab kannatanu<br />
presumptsiooni. Tõsikindlalt ei saa öelda, kas KarS § 141 lg-s 1 sätestatud tegu pandi toime<br />
või ei, sest paraku oli seda poolteist kuud hiljem võimatu tõendada ja seda osalt<br />
uurimisasutuste tegevusetuse tõttu. Kindlasti oleks kannatanu ütluste usaldusväärsust tõstnud<br />
see, kui ta oleks kohe pärast vägistamist politseisse pöördunud. Nagu märkis ka Riigikohtu<br />
kriminaalkolleegium, on vägistamisest teatamata jätmist kannatanu seisukohast lähtuvalt<br />
võimalik lugeda mittetaunitavaks. See on ka põhjuseks, miks kuriteost teatamist ei tohiks<br />
kriminaliseerida. Samas, kui vägistamine tegelikult ka toimus, on sellest teatamata jätmine<br />
kahjulik nii kannatanule kui ühiskonnale tervikuna, arvestades kuriteo võimalikku kordumist.<br />
Summa summarum ei saa kannatanule ette heita seda, et ta poolteist kuud hiljem kuriteost<br />
teatas. Mitte mingil juhul ei saa tegelikul kurjategijal tekkida õiguspärast ootust selle suhtes,<br />
et kui mingi aja jooksul pole teda tabatud, siis jääbki ta karistamata. Siiski tuleb sellise<br />
viivitusega teatamise korral väidetav kuritegu eriti põhjalikult ära tõendada; selliseid vigu<br />
nagu alama astme kohtud Olle Koki asjas tegid, ei tohiks eales teha. Igaüks peaks aru saama,<br />
millise märgi oleks ringkonnakohtu otsus Eesti õigusmaastikule jätnud, kui süüdistatava<br />
kaitsja poleks kassatsiooni esitanud, Riigikohus poleks seda mingil põhjusel menetlusse<br />
võtnud või oleks ringkonnakohtu otsus sootuks muutmata jäetud. Kivi uurimisasutuste<br />
kapsaaeda on ilmselge.<br />
108 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsus nr 3-1-1-94-04. – RTIII, 09.11.2004, 27, 293.<br />
35
Change language