TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ...

ehitisi erinevates suundades läbi kaevandi jooksnud soojustrassid, raskendades hoonete
gabariitide jälgimist. Kuna trasse ei lülitatud välja ka kaevamistööde ajal, siis neid katnud
betoonist künade alust pinnast polnud võimalik läbi kaevata, seda saab järeldada ka
kaevandi üldplaanist, kus trassid on peale kantud aga mitte nende aluseid
konstruktsioone.
Aruandes on kirjeldatud müüre ja teisi rajatisi, mis on ka plaanile kantud, kuid
läbiuurimata ala mahtu teksti abil hinnata pole võimalik. Dunkri 13 puhul on näiteks
aruandes öeldud, et suudeti avada kolm tänavapoolset keldriruumi (Tamm 1983a, 27),
aga põhjust, miks ülejäänud keldriruume ei avatud, välja pole toodud. Põhjus ei saa olla
milleski muus, kui ajapuuduses ning ehitustöödest sõltumises, mida ka aruande
sissejuhatuses on rõhutatud (Tamm 1983a, 4). Välitöödeks antud kolm kuud 2700 m²
suurusel alal pole kindlasti piisav aeg põhjalike uurimiste teostamiseks. Samuti algasid
kaevamistega paralleelselt ehitustööd ja on võimalik, et osa piirkondi ei olnud võimalik
enam enne ehitustööde algust arheoloogiliselt läbi uurida.
Väljakaevatud hoonete tänavaäärsed otsaseinad jäid kaevandi alalt välja. Võimalik, et
ehitiste põhjakülg on kõnnitee all tänaseni säilinud, andes võimaluse 36. kvartali
lõunakülje ehitust uurida ka tulevikus. 1985. aastal rajati sellele alale Raeköök, järgides
sõjas säilinud tänavajoont, jättes sellega maja taguse ala ehitisteta. Pole võimatu, et ka
varasemast õuealast on tänaseks veel mingil määral säilinud arheoloogilist materjali.
Aruande tekstiosa on liigendatud kinnistute kaupa, kirjeldades territooriumilt leitud
objekte iga kinnistu puhul eraldi. Arvestades välitööde kiirustatust ning ka Tallinna
linnaarheoloogia veel suhteliselt lühikest kogemust, tuleb etteantud määrangutesse
suhtuda kriitiliselt. Kaevandi üldplaani „lahtivõtmise“ abil on võimalik hinnata
kivihoonete mahtu, liigendust ja ka kinnistulist kuuluvust.
19