TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ...

Nii J. Naha Dunkri 13 fassaadi joonise kui ka 1825. aasta tänavavaate järgi oli Dunkri 13
hoonel ümber ehitatud ka diele pealne korrus. Erinevalt traditsioonilistest keskaegsetest
Tallinna kaupmeheelamutest, kus diele kohal oli kaubaluugiga aidakorrus, siis joonistel
on kujutatud teisel korrusel kolm suurt akent, mis kuuluvad arvatavasti uusaega. 16.
sajandi lõpus hakkas linnades muutuma kodanike arusaam oma elukeskkonnast, mille
tulemusena ei tahetud enam elada keskaja kombe kohaselt ühes ruumis ning privaatsuse
saavutamiseks ehitati maja ülemiste korruste laoruumid eluruumideks (Kodres 2005,
104–106). Kõigi nende Dunkri 13 keskaegse maja fassaadiosas nähtavate uusaegsete
detailide põhjal võib järeldada, et 17. sajandi esimesel poolel teostati kinnistul suuremaid
ümberehitusi.
J. Naha joonistatud keldrikorruse- ja fassaadijoonise põhjal võib teha mõningaid järeldusi
ka hoone peakorruse kohta. Nagu varem öeldud, oli hoone diele-dornse tüüpi elamu,
mille hoovipoolse osa köetavusele osutab keldris asunud hüpokaustahi. Keldris paiknes
piklik keldriruum (nr 4), mille lõunaküljel asus ahi. Keskaegsete hoonete puhul oli
sellises asukohas tegemist ahju kütmisruumiga, mis paiknes traditsiooniliselt
mantelkorstna all. Seega oli arvatavasti ka Dunkri 13 maja diele edelanurgas
mantelkorsten ning sellega liituv küttekolle. Diele kagunurgast lähtus aga trepp, millest
pääses keldrikorrusele. J. Naha (1944, 35) joonistuse, järgi oli diele ja dornse keldriruume
eraldavas seinas müüritrepp, mis oli 20. sajandiks kinni müüritud. Võttes aluseks
sarnaseid treppe teiste Tallinna vanalinna keldrite juures nagu näiteks 2001. aastal uuritud
Suur-Karja 12 elamu (Mäll, Kadakas 2002), siis võib väita, et see müüritrepp viis
tagakambrisse. Seega pääses keldriruumi ka dornse kaudu.
47