Maailmataju 3

üldjuhul aega ja seepärast on võimalik ka nende tekkimist või kadumist ajas mõõta. Üsna sageli ei
sõltu taju vaatlustingimustest. Kuid selline tajukujund sõltub sellest, et mida tajutakse samal ajal või
vahetult enne ja pärast. Suurepärane taju esineb väga suurepärasel keskendumisel objektile, mida
tajutakse. Erinevate omaduste tajumisele on vaja aga suurt vaimset pingutust. Inimese tajusüsteemid
on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt
kaasasündinud, kuid palju õpitakse juurde ka pärast inimese sündimist. Taju üldised omadused,
mida tänapäeva psühholoogia tunneb, kehtivad kõikide meelte korral ja praktiliselt kõige tajumisel.
( Allik ja Kreegipuu 2002, 102 )
2.3 Eidetism
Unisoofias kirjeldatavad tajud tekivad inimese ajus vahetult. See tähendab seda, et näiteks
inimese selline tajumulje ( ja selle mõju psüühikale ), mille korral on tal võimalus näha kosmosest
planeet Maad, jääb täpselt samasuguseks ka siis, kui ta kosmosest planeet Maad otseselt ei näe.
Selline tajumulje võib tekkida ka näiteks seda kujutledes. Inimestel, kellel esineb eidetism, on
võimelised eideetilisi kujundeid esile kutsuma ja neid läbi elama. Eideetiline kujund on sarnane
tajuga, sest need kujundid on enamasti üsna eredad, selged ja konkreetsed. Kuid need tekivad ja
kestavad sarnaselt nagu tavaline inimese kujutlus. See tähendab seda, et välisärritajad ei mõjuta
otseselt neid. Eidetismi esineb enamasti loodusrahvaste ja ka koolieelikute hulgas. Kuid ka selliste
inimeste korral, keda me enamasti nimetame kunstnikuteks.
2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel võimeline
mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma enda keha
kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on võimeline
looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on väga suur
keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda keha kohal.
Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast väljumist
tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest selgus, et tema
nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud ajupiirkonnas tugev
aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi „virtuaalse kehast
väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega seotud
ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa ) olid
aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta võimeline
endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.
2.4 Analoogiline meetod
Verbaalne ja kogemuslik ( ehk empiiriline ) mõistmine on need kaks absoluutset vormi, mille
kaudu või mille põhjal on võimalik teistele inimestele midagi õpetada või edasi anda millegi
mõistmist. Näiteks üks asi on armastust kirjeldada aga hoopis teine on seda ise kogeda, üks asi on
kirjeldada maavälist elu aga hoopis teine on seda oma silmaga näha jne. Verbaalne mõistmine alati
ei tingi kogemuslikku mõistmist, kuid seevastu kogemuslik mõistmine annab alati mõista ka
inimese verbaalset mõistmist. Näiteks inimese armumise või armastuse kirjeldust me ei pruugi
lõpuni mõista enne kui me seda ise ei koge. See aga viitab asjaolule, et inimese mõistus on
võimeline mõistma ainult neid asju, mida ta on ise kogenud või kogenud analoogseid asju.
Unisoofiat pole võimalik mõista ilma nähtuste vahel analoogiat välja toomata või näideteta. Nii
on põhimõtteliselt kogu Maailmataju valdkondadega ehk regioonidega. Analoogiline meetod on selle
teaduse üks fundamentaalsemaid käsitlusi nii nagu astronoomid ei saa ilma vaatlusteta täheteadust
teha. Et mõista selles teaduses välja toodud psühholoogilisi seaduspärasusi, peab tooma välja
näiteid ja analoogiaid seni tuntud ja lihtsatest nähtustest, sündmustest või objektidest. Miks see nii
5