Maailmataju 3

printsiipidest ja nende kombinatsioonidest.
3.2 Ülitsivilisatsiooniteooria alused
3.2.1 Sissejuhatus
3.2.1.1 Tsivilisatsiooni mõiste
Sõna “tsivilisatsioon” tuleb ladina keelest “civilis”, mis tähendab riiklikkust või ühiskondlikkust.
Vanadel aegadel mõisteti tsivilisatsiooni ja tsiviliseeritust kui barbaarsuse ja metsluse vastandit.
Tõenäoliselt võttis sõna “civilitas” kasutusele esimesena Erasmus Rotterdamist, kes elas aastatel
1466-1536. “Tsiviliseeritud kommetest” räägitakse tema raamatus “Vestlused”, mis ilmus 1530.
aastal. Hiljem hakati seda sõna ohtrasti kasutama, sest see näitas oma aja uusi väärtusi ja elutunnetust.
Prantsuse poliitik Honoré Mirabeau ( 1749-1791 ) kasutas mõistet oma raamatus “Inimeste
sõbrale”, mis ilmus 1756. aastal ja sellest ajast peale hakati mõistet laiemalt kasutama. Tegemist oli
valgustusaja perioodiga. Nimetatud raamatus jutustab ta tsivilisatsioonist, kuid ta seostab seda ka
religiooniga: “religioon on... tsivilisatsiooni peamine vedru; ta sunnib meid lõputult meenutama
sõprust, soojendab meie südant ja meelt.” Mirabeau jaoks tuleneb tsivilisatsioon religioonist, mis
mis kujundab inimeste käitumis- ja vaimureegleid. Mirabeu: “Tsivilisatsioon ei tee midagi
ühiskonna heaks, kui ta ei anna talle vooruse näol aluseid ega vorme.” Selles mõttes tähendas
tsivilisatsioon eetikat, mis ei sisalda ebamoraalsust ja kombetust. Ta viitas selgelt reeglite,
õigusnormide ja moraalsele ühiskonna arengu astmele. Sellele, mida tänapäeval nimetatakse
kodanikuühiskonnaks.
Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut
astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele
järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer,
Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes
omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid
pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike
Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame.
Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema
üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet
kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste
eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni
mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna
arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19.
sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda
kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni
üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja
nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel (
1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise
etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all
hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia,
kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.
95