Maailmataju 3

3.4 Ajatu ja ruumitu taju
Tajuda kogu aja ja ruumi ulatust vastavalt ajas ja ruumis nimetatakse vastavalt aja ja ruumi
kaugtajuks. Kuid tajuda osaliselt aja ulatust ajas ( näiteks ainult enda elusündmusi ajas ) ja osaliselt
ruumi ulatust ruumis ( näiteks enda väiksust planeedi Maa suhtes või enda suurust aatomi suhtes )
nimetatakse vastavalt siis aja ja ruumi lähitajuks.
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „viibib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis.
Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust seletatakse juba ajas rändamise füüsikateoorias
põhjalikumalt. Seepärast siin me seda tegema ei hakka. Ainult nii palju, et hyperruumis kaob ära
aeg ja ruum. See tähendab seda, et aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe punkti vaheline kaugus
ruumis on lähenenud lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks
ja pikkuse kontraktsiooniks. Tavaruumis on aga aeg ja ruum olemas. Tavaruum on meie igapäevaselt
kogetav aegruum. Kuid inimene ei taju hyperruumis „olles“ või „liikudes“ aega ega ruumi.
Selline asjaolu on tõestatav ainult eksperimentaalselt.
Inimene ei taju enam aega. Aeg muutub tema suhtes ajatuks, toimub ajatu kogemine. Selline
psühholoogiline aspekt ilmneb näiteks inimese reaalsel ajas liikumisel ( täpsemalt öeldes teleportreerumisel
) minevikku või tulevikku. Kuid selline reaalne ajas liikumine peab olema intensiivne ja
hetkeline. Näiteks nii, et hetkega sooritatakse aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmine
hetk ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne jne. Tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte kujuteldava
ajas liikumisega. Ajas rändamisel võib esineda ajatu taju aisting. Aega ajaränduri jaoks olemas
enam ei ole, sest ajas saab ju liikuda. Seni on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku
vormis. Kuid kui liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja esile kerkib ainult
oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidvad sündmused ei toimu enam ajaränduri jaoks
minevikus, sest ta on ju liikunud ajas. Temale kehtib ainult oleviku ajavorm. Kuidas ajas rändamine
aga füüsikaliselt realiseerub, seletatakse ära ajas rändamise füüsikateoorias.
Unisoofias kirjeldatud ajataju kogemused inimesel on sisuliselt ajas rändamise mõjud inimese
psüühikale. Neid psühholoogilisi aspekte on võimalik teaduslikult uurida ilmselt ainult eksperimentaalsel
teel.
Kuid nagu ütleb füüsikateadus – see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. Inimene ei tunneta
enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Ka ruumi ei ole ajaränduri jaoks enam olemas.
Selline ruumitaju esineb siis, kui inimene teleportreerub ruumis. Teleportatsiooni all mõeldakse
füüsikas ( ja ka siin ) keha asendi hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine
ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised ruumis. See
on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Kuid inimene võib teleportreeruda hetkega ühte
kohta ja siis hetkega teise kohta jne jne. Inimese liikumine ei võta enam aega. See toimub nüüd
silmapilkselt. Selline asjaolu mõjutab inimese psüühikat – nimelt ta ei taju enam ruumi. Tekib
ruumitu taju. Inimese teadvus ei tee enam vahet erinevatel kaugustel ruumis. Näiteks „liikumine“
planeelt Maalt Plutoni teeb „sama“ mis „liikumine“ Maalt teise galaktikasse. Need on ju väga
erinevad kaugused ruumis, kuid sellist vahet inimese teadvus sellisel juhul enam ei tunneta. Nii on
ka ajaga. Näiteks ajas teleportreerumisel ei tee inimene enam vahet 100 aasta taguse aja ja 10 000
aasta taguse aja vahel. Ajaränduri jaoks on need ulatused või kaugused ajas üks ja sama. Tajutakse
ajatut aega. Teadvus ei tunneta enam seda, et kas aega on möödunud 1 aasta või sajandeid nii nagu
ei tunnetata ruumi korral seda, et kas on „liigutud“ 10-neid kilomeetreid või valgusaastaid. Need on
ajaränduri jaoks nüüd üks ja sama – nendel aspektidel ei tehta enam vahet.
Unisoofias kirjeldatud ruumitaju kogemused inimesel on sisuliselt kosmoses ( maailmaruumis )
liikumise mõju psüühikale. Niisamuti ka teleportreerumine ruumis mõjub inimese psüühikale
iseäralikult. Kuid antud juhul inimene ei taju enam aja kestvust ( aja levimist ) ja ruumi sügavust
või levimist selles.
21