MAAILMATAJU 2016

mis füüsikaliselt tähendab lähtetuuma raadiuse kaugusel olevat tekkinud elektrilise potentsiaalse
energia väärtust. Tuuma α-lagunemine toimub siis, kui E˂U 0 ja seda tunnelefekti tõttu.
Osakeste tunnelefektis on täiesti selgelt näha seda, et esineb osakeste teleportatsiooni omaduse
üks nähtusi. Kui mikroosake teleportreerub, siis on tal võimalus läbida tõkkeid ( barjääre ) ja seda
me siin ju nägimegi. See tähendab seda, et selline nähtus kvantfüüsikas on võimalik ainult
mikroosakese teleportreerudes aegruumis. Seda me juba käsitlesime pisut ka teleportmehaanika
aluste peatükis.
Kui barjäär on väga õhuke ( hinnanguliselt – umbes osakese lainepikkuse suurusjärgus ), võib
siis osakese laine levida läbi barjääri, jätkudes teisel pool taas siinuslainena, kuid palju väiksema
amplituudiga ( leiutõenäosusega ). Elektromagnetlaine peegeldumisel pinnast aga satuvad osakesed
( footonid ) väga lühikeseks ajaks pinna sisse.
Kuna osake võib teatud tõenäosusega läbida potentsiaalbarjääri, siis seega tuleneb see osakese
laine omadustest või osakese teleportreerumistest aegruumis, mis omakorda põhjustab osakese
lainelist omadust. Seda sellepärast, et absoluutselt igasugune füüsiline keha saab läbida teisi kehasid
ainult aegruumis teleportreerudes ja seda reedabki osakese võime läbida erinevaid potentsiaalbarjääre.
Mõlemad füüsikalised tõlgendusviisid on ühtaegu võimalikud. Kuna mikroosakeste
käitumised võivad olla põhjustatud nende osakeste teleportreerumistest aegruumis, siis järgnevalt
esitame mõned postulaadid, mis kirjeldaksid olukorda ( loogiliselt peaksid paika ), kui
mikroosakesed tõepoolest teleportreeruvad aegruumis:
1. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke
t 2 , ruumipunktist B ajahetkel t 2 ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne jne. Osake
võib teleportreeruda mistahes ruumipunkti ja mistahes ajahetke ( kuid ajas
ainult edasi ). Osake teleportreerub ajas ja ruumis korraga ning seda pidevalt.
2. Teleportreerumisel ruumis asub osake mistahes ruumipunktis x ainult 0 sekundit. Kuid ühest
ajahetkest teise ajahetke teleportreerumisel ilmneb selge aja vahe. Osakese
teleportreerumine ajas toimub ainult tuleviku suunas ( osake teleportreerub ajas edasi ).
3. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2 ning
ruumipunktist B ajahetkel t 2 edasi ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne. Osake võib
teleportreeruda mistahes ruumipunkti, kuid ajas ainult edasi. Järelikult oma
teleportreerumistel ajas ja ruumis „eksisteerib“ osake mistahes ruumipunktis ( kuhu ta
teleportreerub ) ja mistahes ajahetkel ( millisesse ajahetke ta teleportreerub ) 0 sekundit ning
osakest ei eksisteeri ka ajahetkede vahepealsel perioodil, mil osake teleportreerub ühest
ajahetkest teise. Samuti ka ruumipunktide vahelises piirkonnas, mil osake teleportreerub
ühest ruumipunktist teise ruumipunkti. Kuna osakest ei eksisteeri üheski aegruumi punktis,
siis seega pole osakest reaalselt ka olemas. Osake ei asu kõikjal aegruumis korraga, nagu
siiani on seda arvatud. Sellest tulenebki osakese füüsikaliste parameetrite ( mass, kiirus,
impulss, energia jne ) määramatused. Küll aga osake teleportreerub teatud aegruumi osas (
näiteks elektron mingisugusel aatomi kindlal orbiidil ) ja selles osas on osake olemas.
4. Osakese asukoha täpsus ruumis sõltub sellest, et kui suures ruumimõõtkavas me osakest
jälgime. Näiteks väga suures ruumimõõtkavas on osakese asukoht ruumis alati täpselt teada.
Kuid samas väga väikeses ruumimastaabis ilmneb juba osakese asukoha määramatus.
Osakese asukoht ruumis ei ole enam nii kindlalt fikseeritud. See tähendab ka seda, et teatud
üliväikeses ruumipiirkonnas osake teleportreerub aegruumis. Näiteks elektroni asukoha
määramatus on vesiniku aatomis nii suur, et see on peaaegu võrdne aatomi enda raadiusega.
Seepärast elektroni ei vaadelda kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid elektroni
kujutatakse ette aatomis tuuma ümber oleva elektronpilvena. Aatomis kaob elektron ühelt
orbiidilt ja ilmub välja siis teises kohas orbiidil. Kuid selline nähtus on ju sisuliselt
98