MAAILMATAJU 2016

askusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes
ruumipunkti. Selles mõttes osutub amorphusolendi levimine ruumis täiesti erinevaks
tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks ( näiteks kõndimiseks või
jooksmiseks ) oma jalgu, kui välja arvata tehnoloogilised abivahendid. Kuna
amorphusolendil mingeid jäsemeid ei ole, siis „hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu seda teeb
näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste ajal, mida
inimesed on kirjeldanud kui „võrratut kogemust“. Lendamine, levitatsioon ja hõljumine
oleksid amorphusolendil täiesti tavalised kogemused. Niisamuti ka „antigravitatsioon“ (
ehk raskusjõu ignoreerimine ) oleks absoluutselt tavaline võimalus. Seepärast tuntaksegi
kaaluta olekut.
3. Ruumis liikumine võib toimuda väga kiiresti, kuid Universumi suurte mastaapide
läbimiseks kasutatakse aegruumi tunneleid ehk „neutraalseid kanaleid“, mille korral
liigutakse lausa ühest galaktikast teise. Selliseid aegruumi tunneleid tuntakse füüsikas
üldrelatiivsusteoorias, mille korral on aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Neid
nimetatakse ka „ussiaukudeks“. Amorphusolendi elektriväli suudab mõjutada aegruumi (
seda kõverdades ) samamoodi nagu seda teevad suured massid, sest energia ja mass on
ekvivalentsed suurused, mida õpetab meile erirelatiivsusteooria. Selliseid tunneleid on
nähtud ka surmalähedaste kogemuste ajal, mil nähakse ja tuntakse ennast sisenevat
mingisugusesse „musta tunnelisse“, mille lõpus paistab ere valgus.
4. Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida
potentsiaalbarjääri. Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis
teleportreerumisena, mida võimaldab hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega
ega ruumi ). Valgusolend eksisteerib hyperruumis ja seega „liikudes“ hyperruumis
suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis eksisteerivaid füüsilisi
kehasid nagu seda oli osakeste korral. Näiteks amorphusolendil on võime tungida läbi
füüsiliste kehade ( läbida seinu või isegi inimesi ) nagu seda teevad kvantosakesed
potentsiaalibarjääri läbiminekul. Ka gravitatsioonivälja ei ole füüsikaliselt võimalik
varjestada, sest gravitatsioonijõud mõjub inimesele ka majas viibides. Sellist
„läbilaskeomadust“ teame olevat ka „vaimudel“ ja „hingedel“, sest ka „nemad“ olevat
suutelised läbima seinu ja üldse igasuguseid füüsilisi kehasid. Surmalähedastes
kogemustes, kui inimene on väljunud oma kehast, on läbitud „uue kehana“ ka arste ja
medõdesid. Selliseid juhtumeid on kirjeldatud päris palju. Kuid hoolimata sellisest
imelisest „läbilaskeomadusest“ suudab amorphusolend ka mõjutada füüsilisi kehasid.
5. „Vaimude“ ( „kummituste“ ) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu ei ole võimalik
näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö.
„väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt
võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nii nagu näiteks valgust ( ehk
informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või
neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.
Seetõttu ongi valgusolend ehk amorphusolend tavainimesele nähtamatu. Näiteks
surmalähedaste kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juures
valgusolendeid, mida aga kehast väljunud inimene näeb. Olend on ise kui valgus ja
samas „ise“ võimeline seda valgust ka mõjutama.
6. Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib
„väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust
ja ruumitust ehkki selle välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga
teise füüsikalise keha korral. Kehast väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud.
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam
tavaruumis ehk hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi
113