MAAILMATAJU 2016

ajas rändamist ei avaldu. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine, mida me
kõik igapäevaselt teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise
periood, mis tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi
suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda
perioodi nimetatakse saarose tsükkliks.
2. Liikudes tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul
avaldub ajas rändamine, sest kehtib ka erirelatiivsusteooriast tuntud printsiip aja ja
ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas on võimalik rännata minevikku ja tulevikku.
Siinkohal ilmneb ka põhjus, et miks me ei saa ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas rännata.
Seda sellepärast, et aegruumi piirkondade tõelised endised asukohad ruumis eemalduvad
meist pidevalt ( Universumi paisumise tõttu ) ja seepärast jäävad need meile lihtsalt
kättesaamatuks. Kõik kehad Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe
täispöörde ümber oma kujuteldava telje ühe ööpäeva jooksul. Seetõttu vahelduvadki Maal
päevad ja ööd. Kõik planeedid, tähed, kuud ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad
ümber oma telje ja pöörlemise käigus nad ka liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga
ühe täistiiru ümber Päikese. Samal ajal tiirleb kogu Päikesesüsteem ümber Linnutee Galaktika
tsentri. Galaktikad moodustavad parvesid, mis liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on
galaktika parv, seda kiiremini see meist kaugeneb. Kogu Universum tervikuna paisub ja seda
alates Suurest Paugust.
2. Eespool välja öeldud seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisel.
Universumi ruumala suureneb ajas. Seega Universumi ruumala sõltub ajast. Universumi
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel, kuid seda alles
galaktikate parvede ja superparvede tasandil.
Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka
erinevad ruumipunktid. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( minevikus või
tulevikus ) mingi sündmus aset leiab, seda kaugemal ka ruumis see toimub. Selline
seaduspärasus avaldub looduses ilmselgelt Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum
paisub ( Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi
ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. Ilmselge seos ajas rändamise ühe alusväitega – et
erinevad ajahetked on „samaaegselt“ ka erinevad ruumipunktid. Universumi paisumist
kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis on ju väga selgesti näha seda,
et kera ( pinnal oleva keha ) sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel
ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega.
3. Teada on ka seda, et Universumis leidub selliseid aegruumi piirkondi, kus aega ja ruumi
enam ei olegi. Sellistes „aegruumi aukudes“ on aeg lõpmatuseni aeglenenud ja kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad
näiteks mustade aukude või ka galaktikate tsentrites. Kõige tuntumad sellised aegruumi
piirkonnad ongi tegelikult just mustad augud. Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on nendes
aegruumi aukudes aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Ka elektromagnetväljad suudavad
5