aktivist Annika Lepp Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige ja kommunikatsioonijuht (2012–2014); MTÜ loomade eestkoste organisatsiooni Loomus üks asutajatest ja kommunikatsioonijuht (2014– <strong>2018</strong>); Eesti Taimetoidumessi ellukutsuja ja üks korraldajatest (alates 2011). Töötanud varasemalt PR-agentuuris ja omanud enda meediamonitooringu ja -analüüsi firmat, mis tegutseb tänaseni. Sel ajal, kui Annika otsustas pühenduda magistriõpingutele Helsingis, sai alguse ka tema tee loomaõigusluseni. Oma teadmisi kommunikatsioonist ja meediast on Annika kasutanud, et seista loomade eest. Annika ja tema hea sõber Osvald Väike Annika lemmik jänesega Annika ja Taimetoidumessi maskott vaal Nele 24 VEGAN
aktivist külgset programmi ja tahame siduda taimetoidumaailma väga positiivse ja kaasaegse kuvandiga. Taimetoidumess on pidu ja jääb selleks. Ma arvan, et pole isegi võimalik olla pahur messil, kus sulle surutakse kätte „maailma parim muffin“ ja sind tervitab suur sinine vaal nimega Nele. Muide, oma tiivad sai just esimeselt taimetoidumessilt vegankokk Mikk Mägi. Toona oli ta messil Miki <strong>Vegan</strong>kohviku nime all. Juba järgmisel aastal reklaamis ta messil veganrestorani V. Tänu messile sai hoo sisse ka Eesti <strong>Vegan</strong> Selts. Tekkis tunne, et on vaja organisatsiooni, mis koondaks veganeid ja neid, kes on huvitatud. Kõik toimus tegelikult kiiresti – hetk, kui sinust sai vegan, ja see, kui võtsid ette suuri samme veganismi edendamiseks ... Kui ma nüüd tagasi vaadates mõtlen, siis see on tõesti huvitav, kuidas elu õigeid inimesi kokku viib. On lahe mõelda, kuidas võõrad saavad õigel hetkel kokku ja neil jookseb mõte kohe ühes suunas – me teadsime täpselt, mida on vaja teha ja et seda on vaja teha kohe. Sina oled loomade eestkoste organisatsiooni Loomus üks loojatest. Kuidas see alguse sai? Loomus kasvas välja Eesti Loomakaitse Seltsi, Loomade Nimel ja MTÜ Kuulikodu lobigrupist. Need kolm organisatsiooni tegid aasta jagu intensiivselt tööd, et keelustada Eestis loomade kasutamine tsirkuses ja karusloomafarmid. Selle aasta juunis jõustub Eestis metsloomade tsirkuses kasutamise keeld ja karusloomafarmide teema on juba jõudnud riigikokku. Toetus karusloomafarmide keelule on väga suur ja seda toetavad erinevad poliitikud. Teema olulisust päevapoliitikas ei saa kindlasti alahinnata. Mais sai Loomus 4aastaseks. Tähistasime seda 30-liikmelise kamba vabatahtlike ja liikmetega Soome farmiloomade varjupaigas Tuulispääl. Millised on olnud meeldejäävamad hetked Loomusega? Mulle meeldis see, kuidas meid riigikogu saalist välja visati – see oli tegelikult väga südamlik hetk ja koomiline muidugi ka. See juhtus juunis 2017, kui võeti vastu metsloomade tsirkuses kasutamise keeld. Kui riigikogulased keelu poolt hääletasid, tõusime rõdul kambakesi püsti, karjusime ja plaksutasime – meil olid rõõmupisarad silmis. Järgmisel hetkel tuli politsei ja palus meil rõdult lahkuda. See, et seadusemuudatus sai vastu võetud plaksutamise ja hõigete saatel, on kirjas ka riigikogu stenogrammis. Oli tore näha, et meie kiljumise peale vaatas kogu riigikogulaste kamp rõdu poole ja paljud neist lehvitasid meile. Nad olid rõõmsad, et said teha päriselt head. Tahaksin loota, et tõime nende päeva killukese päikest. Vastuvõetud seadus jõustubki tänavu suvel. Võitlus sellise seadusemuudatuse saavutamiseks oli pikk ja meie reaktsioon oli ilmselgelt arusaadav. Üldiselt tulevad sellised positiivsed emotsioonid ikka seoses suurte ürituste või saavutustega. Heaks näiteks karusloomafarmide vastane rongkäik, mis tõi kokku rohkem kui 300 inimest. Tekib selline laulupeo-efekt. Ühine jõud on innustav. Milliseid muutusi näed Eesti ühiskonnas toimumas viimase 10 aasta jooksul? See on kohati uskumatu, kui palju on tegelikult asjad edasi liikunud. Ma lähen väikesesse maapoodi ja ostan endale sealt sojapiima, võib-olla leian isegi mõne veganjäätise. McDonald’sis müüakse Mc<strong>Vegan</strong>it. Kes oleks sellist asja 10 aastat tagasi uskunud? Arvan, et oleme alateadlikult liikumas sellises suunas, mis on meile liigina kasulik. Liigume taimetoitluse suunas, isegi kui valdav osa seda teha ei taha. Vastasel juhul lihtsalt saavad ressursid otsa. Soovitan lugeda Tampere Ülikooli teadlase Markus Vinnari doktoritööd, kus ta argumenteerib, et aastaks 2050 oleme sunnitud valima taimetoidu, olenemata sellest, kas me seda tahame või mitte. Milline on su lemmiktoit? Maapähklivõi! Fännan ka kaunvilju, igasuguseid kookose asju, rasvaseid toortorte, värskeid salateid, tofut-tempeh’it ja pähkleid. Kirjelda oma tavapärast päeva. Mulle meeldib vara ärgata. Söödan kiskjatel kõhud täis ja kui on õige fiiling, lähen jooksma või teen hommikuvõimlemist. Katsun esimese ärkvelolekutunni jooksul arvutit ja telefoni mitte näppida. Tööpäev algab mul kell 9. Olen tööpäeval kättesaadav kuni kella kuueni, pärast seda tirin end teadlikult tööasjadest eemale. Nooremana võisin ka hiliste tundideni tööd teha, aga nüüd tean, et see pole mitte agarus, vaid rumalus. Peale tööd lõõgastun hea filmi või raamatu seltsis. Olen kirglik seriaalide vaataja, suudan neid päris mitu tükki järjest sisse ahmida. Netflix on minu õnn ja õnnetus … Nädalavahetustel käin matkamas ja looduses pildistamas. Olen ilmselt kõik Eesti matkarajad risti-rästi läbi kõmpinud. Matkapisikuga nakatusin juba kümme aastat tagasi. Metsas, rabas ja mere ääres tunnen end nagu kala vees. See on minu pelgupaik. Mõni tore lugu sinu kokkupuutest loomadega? Kui maale elama kolisime, hakkas meie maja juures käima väike triibuline kassike. Alguses nägime teda metsatuka ääres, nädala pärast istus põllu peal kivil, järgmisel nädalal peaaegu hoovi juures värava taga, ülejärgmisel juba hoovis värava ees ja nii nädalast nädalasse, kuni ühel päeval istus juba maja ees ja jälgis oma suurte tumedate silmadega meie igapäevategemisi. Jõululaupäeval leidsime ukse eest trepilt surnud hiirekese. Jahisaagist meetrike eemal piilus õunapuu tagant tuttav triibuline. Otsustasime ta tuppa kutsuda. Kassi nägu lõi särama nagu päike! Tatsas rõõmsalt majas ringi, tutvus teiste kassidega ja oli silmanähtavalt õnnelik. Hõõrus oma pisikest pead meie jalge vastu ja tuli kaissu magama. Järgmisel hommikul hakkasin küla peal uurima, kelle triibuline see on. Trükkisin kuulutusi, kleepisin neid teadetetahvlitele ja jagasin sotsiaalmeedias. Selgus, et polnudki kellegi kass. Kuidas see väike vapper tegelane nõnda heas toitumuses ja ilusa välimusega oli, jääbki saladuseks. Aga juba järgmisel päeval sai ta omale nimeks Miisik ning päris oma kodu ja pere, mille ta ise endale hankis. Miisiku teiseks nimeks sai Jõuluime. ● VEGAN 25