laste mängulisus ning selle seosed vanemate uskumuste ja ... - E-Ait

1.2.2 Mäng eelkooliealise lapse sotsiaalses arengus
Nagu mainitud eelnevates peatükkides, kujuneb lapse sotsiaalsus kaasasündinud
omaduste ja kasvukeskkonna koosmõjust, saades alguse perekonnast. Perekond on
laste esimene sotsialiseerumiskeskkond, kus lapsed omandavad häid või puudulikke
sotsiaalseid oskusi. See on kompleksne keskkond, milles mitmed toimuvad protsessid
omavad lastele otsest mõju, kas hõlbustades või pärssides laste sotsiaalset
kompetentsust ja suhteid eakaaslastega. Olemasolevad uurimused pole andnud
lõplikku vastust küsimusele, kas erinevad peretüübid on põhjuseks või tagajärjeks
laste sotsiaalsete oskuste erinevusele. Ühest faktorit, mis kõige enam mõjutab laste
sotsiaalsete oskuste arenemist ei ole võimalik kindlaks teha, sest lastele mõju
avaldavad sündmused on omavahel tihedalt seotud (Ladd, 2005). Laps, kes pereringis
on omandanud head sotsiaalsed oskused suudab need oskused üle kanda ka
suhtlemisele eakaaslastega ning see loob omakorda hea aluse edasiseks sotsiaalseks
õppimiseks. Eelkooliaastatel on huvi väljaspool perekonda elavate mängukaaslaste
vastu küllalt tagasihoidlik. Selle ajani on vanemad lastele mudeliks erinevate
sotsiaalsete käitumiste osas. Lapse jaoks on vanemad positiivsed, kompetentsed ja
võimupositsioonil, õpetades neile sotsialiseerumisprotsessis sobilikku käitumist,
väärtusi ja reegleid (Lindgren, Suter, 1994). Vanemate reeglid ja väärtused mõjutavad
laste hakkamasaamist sotsiaalses keskkonnas. Perekonna mõju on kõige tugevam
lapsepõlve algaastatel, kuid niipea, kui lapsed lülituvad mängurühmadesse ja neil
kujunevad tihedad sõprussidemed, satuvad nad ühiskonna teise valdkonda - oma
kaaslaste rühma mõju alla (Lindgren, Suter, 1994).
Eelkooliealiste laste sotsiaalse käitumise on dokumenteerinud Mildred Parten (Kikas,
2008). Mildred Parteni järgi pole fookuses see, kuidas laps mängib, vaid hoopis see,
kuidas ta osaleb kaaslaste tegevustes ning laseb kaaslastel ühineda enda tegevusega.
Vaatluse tulemusel kirjeldati:
1) tegevusetut käitumist, kus lapsel puudub tahtmine tegutsemiseks;
2) pealtvaatamist, kus laps vaatab pealt teiste tegutsemist, kuid ei asu ise
aktiivsesse tegevusse;
3) üksikuid mängijaid, kus laps mängib teistest eemal, ta on keskendunud oma
mängule ja ei pööra tähelepanu teistele lastele;
18