KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS - Keskkonnaministeerium

KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS PRAXIS 2012
4. Saastetasude asendamise analüüs
Saastetasu asendamist käsitlevad õigusaktid
Saastetasu maksmise kohustuse asendamine tõhusate keskkonnakaitsemeetmete rahastamise
kohustusega on üks võimalus keskkonnamõju vähendada. Saastetasu asendamise meetme
keskkonnakaitse-eesmärk on panna keskkonnatasude maksjaid rakendama keskkonnakahjustusi vältivaid
või vähendavaid abinõusid ning kahandada selle tulemusel loodusvarade kasutamisega, saasteainete
keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud kahju. See eesmärk on kooskõlas
keskkonnastrateegia üldeesmärkidega.
Asendusmeede võeti kasutusele 1990. aastate alguses, mil saastajatel olid väga väikesed finantsvõimalused
ja levis üldine mõtteviis, et „teeme kõigepealt majanduse korda ja alles siis hakkame teistele asjadele
mõtlema”. Riik pidi märku andma, et keskkonnakaitse on oluline ja et ajal, mil üldiselt mingeid soodustusi
ei tahetud teha, on ta valmis keskkonnakaitset ka rahaliselt toetama. Aastatel 1993−2004 tuli ettevõtetel
saastetasu asendamiseks võtta omal kulul keskkonnakaitsemeetmeid, mis tagasid saasteainete või
jäätmete vähendamise jooksval kalendriaastal eelmise aastaga võrreldes vähemalt 25%. Alternatiiviks oli
tingimus, et saastaja osaleb keskkonnaministri kinnitatud riiklike või regionaalsete keskkonnaprogrammide
või -projektide rahastamises.
2004. aasta 17. juunil vastu võetud saastetasu seaduse muutmise seadusega (RT I 2004, 53, 371) uuendati
saastetasu asendamise põhimõtteid. Need uuendused kehtisid ka aastatel 2005–2010 erinevates
saastetasu ja keskkonnatasude seaduste versioonides. Siis muudeti saastetasu seaduse § 19 lõike 1
sõnastust märkimisväärselt:
„(1) Saastetasu maksmise kohustust võib asendada keskkonnakaitsemeetmete rahastamise kohustusega,
kui:
1) saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse viija või jäätmete kõrvaldaja rakendab
meetmeid, mis tagavad saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse viimise või jäätmete
kõrvaldamise vähendamise kolme aasta jooksul meetmete rakendamise perioodile eelnenud aastaga
võrreldes vähemalt 15 protsenti;
2) jäätmete kõrvaldaja töötab välja ja võtab ohtlike jäätmete töötlemisel kolme aasta jooksul kasutusele
meetmed, mille tulemusena jäätmete ohtlikkus väheneb sedavõrd, et neid on võimalik kvalifitseerida
tavajäätmetena, või mille tulemusena on oma omaduste tõttu prügilasse ladestamiseks mittesobivaid
jäätmeid võimalik kvalifitseerida prügilakõlblike jäätmetena;
3) jäätmete kõrvaldaja rajab kolme aasta jooksul jäätmeseaduse nõuetele vastava prügila tema valduses
olevatele jäätmetele, mille taaskasutamine ei ole tehniliselt võimalik või on muude jäätmekäitluse
moodustega võrreldes ülemäära kulukas.”
Muutus esmajoones see, et rahastatava keskkonnakaitsemeetmega tuli saastekogust vähendada vähemalt
15%. Nii suur muutus tulenes sellest, et kui 1990. aastate alguses sai kõikides
keskkonnakaitsevaldkondades saastekogust vähendada eelnevaga võrreldes 25% võrra, siis nüüd oli see
võimalik üksnes väga kehva tehnilise seisundiga reoveepuhastite korral ja siis ka enamasti üksikute ainete
puhul. Seega puudus motivatsioon saastamist vähendada, sest asendamise tingimusi ei olnud peaaegu
võimalik täita.
Saastetasu seaduse § 19 (aastast 2006 KKTSi § 48) lõike 1 punktid 2 ja 3 olid mõeldud põhiliselt
põlevkivijäätmete ladestamise korrastamise toetamiseks ning lisati seadusse põlevkivitöötlejate soovil.
Need punktid leidsid rakenduse ka nendesamade põlevkivitöötlejate hulgas. Seaduse § 48 lõike 1 punkti 3
57