KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS - Keskkonnaministeerium

KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS PRAXIS 2012
2009. aastal võeti vastu keskkonnasäästliku majanduskasvu deklaratsioon (ingl Declaration on Green
Growth, C/MIN(2009)5/ADD1/FINAL), millega ministrid kinnitasid muu hulgas soovi toetada loodusvarade
säästlikku kasutamist ja valmisolekut teha selleks jõupingutusi majandusmeetmete rakendamisel.
Deklaratsioonis lubati vältida ja vähendada keskkonnavaenuliku poliitika ajamist, sealhulgas fossiilkütuste
kasutamise ja toomise meetmeid, mis suurendavad kasvuhoonegaaside heitkogust.
2011. aastal ilmus OECD keskkonnasäästliku majanduskasvu strateegia raames aruanne
„Keskkonnasäästliku majanduskasvu suunas” (ingl Towards Green Growth), mille eesmärk on luua
liikmesriikide valitsustele raamistik majanduskasvu ja keskkonnakaitse toetamiseks (OECDb 2011).
Nimetatud dokumendist võib esile tuua mõned aspektid, mis mõjutavad edaspidi kindlasti
keskkonnamaksudega seonduvat.
1) Keskkonnasäästlik majanduskasv vajab tõhusamat ressursikasutust. Siin mängivad tähtsat rolli
keskkonnakasutusega seotud maksud, mille abil on võimalik nihutada maksubaasi tööjõumaksudelt
keskkonnamaksudele. Eeskätt energia ja CO 2 maksustamist võib edukalt kasutada lisatulu saamiseks, et
vältida avaliku sektori kulutuste järsku langust.
2) Saastamise ja loodusvarade kasutamise hinna määramine maksude või kaubeldavate lubade kaudu on
üks tõhusamaid poliitikavahendeid. Oluline on ka nendest saadav tulu, millega saab toetada hariduse,
tervishoiu jms rahastamist. Samuti on tähtis lõpetada saastava ja ressursse liigselt kasutava tegevuse
toetamine.
3) Keskkonnatasudest laekuva raha kasutamisel sihtotstarbeliselt keskkonnainvesteeringuteks nähakse
mitmeid riske. Valitseb seisukoht, et tulud ja kulud tuleks eristada.
4) Ummikumaksud ja vahemaast sõltuv maksustamine on võimaldab saada suurt tulu võrreldes
kütusemaksudega, millest laekuvad tulud vähenevad tulevikus tänu sellele, et süsinikdioksiidi sisaldus
kütustes väheneb. Seevastu on esimesed jällegi suhteliselt suure halduskuluga.
5) Erandite tegemine on sage nähtus ning peaaegu kõik riigid kasutavad erandeid ja maksuvabastusi, et
toetada oma ettevõtete konkurentsivõimet. Kokkuvõttes teeb see keskkonnaeesmärkide saavutamise
kallimaks ja vähendab uuenduslikkust. Käsitletakse teatud kompensatsioonimeetmete rakendamise
võimalust (vastavalt ettevõtte tootmismahule), mille abil on võimalik panna ettevõtjaid kõrgemate
keskkonnamaksude kehtestamisega nõustuma.
Keskkonnasäästliku majanduskasvu strateegia rakendamise hindamiseks on koostatud juhendmaterjal ning
selles on nimetatud järgmised esialgsed indikaatorid:
- keskkonnaga seotud maksutulude osakaal kogu maksutuludes võrrelduna tööjõumaksudega;
- keskkonnaga seotud maksude struktuur (maksubaasi liigist lähtuvalt);
- maksude osakaal energiatoodete lõpptarbija hinnas (OECDb, 2011).
Seega võib öelda, et ka OECD suunisdokumentides on käsitluse all laias laastus samad küsimused mis ELis –
maksubaasi nihutamine keskkonnakahju maksustamise suunas ning erandite-maksuvabastuste
vähendamine. Peale nende ühenduste on keskkonnamaksude laialdasemat rakendamist Eestis soovitanud
ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kes näeb keskkonnamaksude tõstmises eeskätt võimalust
suurendada valitsussektori tulusid (IMF, 2011) Samuti on IMF soovitanud Eestis rakendada iga-aastast
mootorsõiduki maksu, sest „ELi ja rahvusvahelises kontekstis paistab mootorsõidukite mittemaksustamine
ebareeglipärane, eriti keskkonnakaitse-eesmärke silmas pidades”. (IMF, 2010)
2010. aastal koostatud aruandes „Maksustamine, innovatsioon ja keskkond” annab OECD põhjaliku
ülevaate keskkonnamaksustamise teoreetilistest põhimõtetest ja nende rakendamisest praktikas, eriti
66