KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS - Keskkonnaministeerium

KESKKONNAKULUTUSTE ANALÜÜS PRAXIS 2012
keskkonnatasude maksubaaside, maksude arvutamise põhimõtete, maksumäärade, erandite tegemise kui
ka keskkonnatasudest laekuva raha kasutamise poolest. Keskkonnatasude rakendamise ühtlustamine oleks
sellises kontekstis äärmiselt raske.
Kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside, eeskätt CO 2 heitkoguste maksustamine ja Euroopa Liidu
liikmesriikides ühtse maksumäära kehtestamine on siiski olnud päevakorras juba mõnda aega. Juba
2005. aastal leiti, et ELi ühtne süsinikdioksiidimaks oleks kõige kulutõhusam viis täita ELi kliimapoliitika
eesmärgid (Kouvaritakis et al. 2005). Selline maks täiendaks juba toimivat kasvuhoonegaaside heitkoguste
kauplemissüsteemi. 2011. aastal esitas Euroopa Komisjon energia maksustamise direktiivi muutmise
ettepaneku 30 , mis nägi ette CO 2 heitkoguste maksu kehtestamise. Sellest tulenevalt koosneks edaspidi
energiatoodete maksustamisel kohandatav alammäär CO 2 -heite maksumäärast ja üldise energiatarbimise
maksumäärast. Vastavalt eelnõule on CO 2 maksumäär 20 eurot/tonn ja sellega maksustatakse energiatoote
tarbimisel tekkival CO 2 -heidet. Biokütuse CO 2 heide loetakse maksustamisel nulliks, kui biokütus vastab
direktiivi 2009/28/EÜ artiklis 17 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Energiatarbimise maksumäärad
lähtuvad praegu kehtivast madalaimast maksustamistasemest – mootorikütuste maksumäär oleks
9,6 eurot GJ kohta ja kütteaine maksumäär 0,15 eurot GJ kohta (u 0,5 eurot MWh eest). Nimetatud
ettepanekute rakendamine ei ole praegusel hetkel veel otsustatud.
Järgnevalt on esitatud ülevaade olulisematest ELi strateegiadokumentidest, mis mõjutavad edaspidi
keskkonnatasude ja keskkonnaga seotud maksude kasutamist Eestis, ning käsitletud neist tulenevaid
võimalikke arengusuundumusi keskkonna maksustamisel.
Euroopa Liidu tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” (ingl Europe 2020 Strategy for
Growth and Jobs) on senise Lissaboni strateegia jätk. Selle põhieesmärk on suurendada jätkusuutlikult
Euroopa Liidu konkurentsivõimet kolme põhivaldkonna − teadmuse ja innovatsiooni, jätkusuutlikuma
majanduse ning kõrgema tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse − kaudu. Säästva arengu eesmärgiks on võetud
kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 20% võrra võrreldes 1990. aastaga; taastuvenergia osakaalu
tõstmine 20%ni energia lõpptarbimisest; energia lõpptarbimise tõhususe suurendamine 20% võrra.
Euroopa 2020 ei hõlma konkreetseid rakendusmeetmeid, kuid sisuliselt on kõigi nende eesmärkide
saavutamist võimalik keskkonnamaksudega juhtida.
Säästva arengu toetamiseks on Euroopa 2020 strateegia raames rakendamisel juhtalgatus „Ressursitõhus
Euroopa” (ingl a resource-efficient Europe flagship initiative), mis annab pikaajalise raamistiku erinevates
poliitikavaldkondades tegutsemisele, toetades näiteks kliimamuutuste, energeetika, transpordi jt
poliitikavaldkondades kujundamist säästva arengu eesmärkide põhjal. Oluliseks ülesandeks on võetud
ressursikasutuse ja majandustegevusest tuleneva saaste vähendamine. Ressursitõhusa Euroopa raames on
näiteks koostamisel ELi energeetikastrateegia „Energia 2020”, Euroopa energiatõhususe kava 2020,
kavandatakse energia maksustamise direktiivi muutmist jpm.
Selle juhtalgatuse olulisemaid nurgakivisid on 20. septembril 2011 vastu võetud ressursitõhusa Euroopa
tegevuskava (ingl Roadmap for a resource-efficient Europe, KOM(2011) 571 lõplik). Tegemist on visiooniga
ressursitõhusamast majandusest aastatel 2020 ja 2050, mille raames pakutakse välja uusi poliitikaalgatusi,
mis tagavad erinevate poliitikameetmete koostoime eeskätt innovatsiooni soodustamiseks majanduse ja
keskkonna vallas. Tegevuskavas nähakse ette mitmesuguste konkreetsemate meetmete rakendamine koos
kindlate vahe-eesmärkidega.
30 Euroopa Komisjoni teatis „Arukam energia maksustamine ELis: ettepanek energia maksustamise direktiivi
läbivaatamiseks” (KOM/2011/0168 lõplik)
62