Viru-Peipsi veemajanduskava - Keskkonnaministeerium

3.2.3 Jõgede ökoloogilist seisundit määravad tegurid
47
3.2.3 Factors Determining Ecological Status of Rivers
3.2.3 Jõgede ökoloogilist seisundit
määravad tegurid
3.2.3 Factors Determining Ecological
Status of Rivers
Jõgede ökoloogilise seisundi hindamisel arvestati
veekvaliteeti (keemilist seisundit), põhjaloomastiku
ning kalastiku uuringute andmeid ja jõgede hüdromorfolooglist
seisundit, s.o jõesängi iseloomu ja
tõkestatust (paisude olemasolu).
Vastavalt EL veekogude ökoloogilise seisundi hindamise
juhendile peab hea või väga hea ökoloogilise
seisundi hinnangu saamiseks jõe keemiline
seisund olema vähemalt hea. Seega langesid hea
ökoloogilise seisundiga jõgede hulgast välja rahuldava
ja halva keemilise seisundiga jõed ja jõelõigud.
Põhjaloomastiku (Briti ASPT indeks) järgi on enamik
piirkonna jõgesid heas või väga heas seisundis.
Emajõgi ja osad sinna suubuvate jõgede
suudmealad (Elva, Porijõgi, Ahja) kuuluvad ASPT
indeksi järgi rahuldavasse seisundisse, kuid loodusliku
eripära tõttu ei ole ASPT indeks Emajõe
puhul „üks-üheselt“ rakendatav. Halvas seisundis
olid põhjaloomastiku andmetel vaid Pühajõgi ja
Kohtla jõgi. Siinjuures tuleks märkida, et põhjaloomastik
ei iseloomusta alati jõe veekvaliteeti. Juhul
kui jõesängi iseloom on hea ja hapnikku piisavalt
ning toksilisi aineid ei esine, võib kõrge fosfori- ja
lämmastikusisalduse tõttu halba keemilisse seisundisse
hinnatud jõgi põhjaloomastiku järgi kuuluda
väga heasse klassi (näiteks Selja jõe alamjooks).
Kokkuvõtteks võib öelda, et mitte ühegi jõe puhul
ei olnud ainult põhjaloomastik rahuldava või
halva ökoloogilise seisundi hinnangu põhjuseks.
Küll aga andis põhjaloomastiku hea või väga hea
seisund kinnitust jõgede heasse ökoloogilisse klassi
määramisel.
Jõgede kalastiku seisundi määravad neli põhikomponenti:
1) veekogu füüsiline kvaliteet (eelkõige elupaikade
ˆ
mitmekesisus);
2) veekogu hüdroloogiline reziim (eelkõige
jõe piisavalt suur miinimumvooluhulk);
3) veekogu vee kvaliteet (eelkõige orgaanilise
reostuse puudumine ning kaladele vastuvõetav
ˆ
hapnikureziim);
The water quality (chemical status), data from the
studies of macroinvertebrates and the fish fauna
and the hydromorphological status, i.e. the structure
of the riverbed and the transverse blocking
of the river channel (dams) were taken into account
for the assessment of the ecological status
of rivers.
In accordance with the EU Guidelines for the
Classification of the Ecological Status of water
bodies, in order to classify the ecological status
good or very good the chemical status of a river
has to be at least good. Consequently, the rivers
or stretches of rivers of moderate or bad chemical
status were excluded from the rivers of good
ecological status.
Data on macroinvertebrates (British ASPT index)
indicate that the status of the most rivers in the
region is good or very good. The Emajõgi River and
the river mouths of some tributaries flowing into it
(Elva, Porijõgi, Ahja rivers) have been classified
moderate on the basis of ASPT index, but due to
the specific natural features of the Emajõgi River
the ASPT index is not strictly applicable. Only the
status of the Pühajõgi and Kohtla rivers was bad
on the basis of data on macroinvertebrates. It
should be stressed that the macroinvertebrates do
not always characterise the quality of the river
water. In case the structure of the riverbed is
good, the oxygen content adequate and the toxic
substances non-existent, the river of bad chemical
status due to the high phosphorus and nitrogen
content may belong to the high status class on the
basis of data on macroinvertebrates (e.g. the lower
course of the Seljajõgi River). Consequently, the
macroinvertebrates were not the reason for the
classification of the ecological status as moderate
or bad. However, the good or very good status of
macroinvertebrates served to confirm the classification
of rivers into good or very good ecological
status class.
The status of fish fauna can be determined by
four components:
1) the physical quality of a water body
(primarily the diversity of habitats);
2) the hydrological regime of a water body