Loovus on julgus mõelda teisitiräägib ta endast ja oma omadustest. Needon ka indiviidi tulemuse alustalad, milleabil tulevaste probleemide ja kogemustegatoime tulla.Käeliste oskuste arendamise ülesanneon, nagu ka kunsti puhul, toota maailmaeelkõige uusi mõtlemise viise, mitte niivõrduusi esemeid. Tegemise protsess on tähendusrikas,sest oma parimal kujul kasvabselle protsessi käigus tegija enesemõistmineja teadlikkus individuaalsetest viisidest esilekerkinud probleemide looval ja isikupäraselviisil lahendamisest. See eeldab ka seda,et tegija oskab oma mõttekäigu ka teisteleinimesetele kogeda, käsitleda ja tõlgendadatuua. Sellele on suunatud ka sotsiokultuurilinekasvatus, mille eesmärgiks on, et tegijasuudaks oma mõtteid, tegusid ja meeleolusidsõnades väljendada ja teistega jagada.Tegemist on ühistegevuse protsessiga, mistõstab tähelepanu keskpunkti sotsiaalse interaktsioonija jagatud probleemilahendusetähenduse 5 . Tähelepanuväärne on, et kõikvõi mõned grupi liikmetest loovad interaktsioonisloodava toetuse abil midagi sellist,mis üksi ei oleks võimalik. Innustamise põhimõttedon suunatud sellele, et probleempüütakse muuta atraktiivseks, et õppuritestekiks vajadus osaleda ning käivituks algatusvõimeja probleemi interaktiivne arutelu6 . See tähendab, et õppurid tuleb probleemidesuhtes tundlikumaks muuta, siistajuvad nad probleeme lähedastemana jaomadena. Tegevuses rõhutatakse indiviidiindividuaalset panust ja tugevdatakse kollektiivseltindiviidide loovust ja oskusi.Kuigi käsitöös on tehnikate, materjalide,vahendite ja tööviiside kasutamise oskus jamõistmine oskamise tähtsad valdkonnad,on need eelkõige vahendid loovaks eneseväljenduseks,millega tegija meeled on tugevastiseotud. Loovus 7 ilmneb erinevatesolukordades erinevalt, näiteks probleemideloova lahendamisena või materjalide jatööviiside loova kombineerimisena. Loovustvõib kirjeldada ka kui mängulisust,kus mängitakse mõtetega, materjalidegavõi mõistetega. Mäng üksi ei ole aga loovakstöötamiseks või uute loovate toodeteloomiseks piisav, vaja on ka sihipärast, distsiplineeritudtööd. See viib uute ideede sündimisenija loob viljaka pinnase erinevateteemade ühendamisele. Distsiplineeritusegaseostub eelkõige iga valdkonna tehnikate,materjalide, vahendite ja töövõtete õppimine.Alles pärast nende oskuste omandamiston piisavalt baasi assotsiatsioonide tekkimiseksning uue ja omapärase loomiseks. Loovprotsess vajab aega ja rahulikku arutelu.Loovus ei puhke kiirustades õitsele, loovustei saa siduda tähtaegadega ja loovust ei saasundida. Aga mida rohkem saab inimenekontakti oma sisemiste kogemuste ja vaikseltinimese sisemusse peitunud teadmistega,seda suuremad on tema võimalused ollatundlik küsimuste suhtes ja arendada omaisikupärast loovust ja loovat hoiakut. Loovadkäed arendavad loovat meelt.Loovuse mõiste jaguneb kaheks. Üheltpoolt seostub sellega väljakutse, kuidasarendada inimeses loovust näiteks käsitöövõi kunsti abil. Teiselt poolt on loovuskunstikasvatuse vahend, mida mõistetaksekui avatud suhtumist maailma, iseendasseja üksteisesse. Loov inimene näeb maailmaebatäiuslikuna ja näeb seal ruumi millegi uue38
loomiseks. Ta tahab teistest erineda ja leidaoma loovale tegevusele vajaduse: “ta katsetab,kompab ja seab ennast vastamisi kõigesellega, mis on juba olemas,” nagu märgibJuha Varto 8 . Kaos, ebaselgus ja mittejätkuvuson loovuse eeltingimused. Vastavalt siismonotoonsus ja ühetasasus loovust ei ärata,kuid võivad äratada soovi ühtlast kulgemistrikkuda. Selleks on samuti vaja innustamist,julgust astuda tundmatule maale uuele vastu.On vaja piiride ületamist ja tundlikkumeelt, et loovus saaks tuult tiibadesse. Loovisiksus vajab samas siiski teatud oskuste jateadmiste alust, millele uut tervikut loomahakata, sest loovus ei ole mitte ainult uueloomine, vaid eelkõige vanade asjade uuestileidmine, vana rakendamine uuel viisil jauute tähendusseoste loomine.Kuigi tehnoloogia areneb ja maailm digitaliseerub,jääb käeliste oskuste tähtsustootva tegevuse osana püsima. Ka tehnoloogiavajab käelisi oskusi. Sellest hoolimata,et probleemid on tehnoloogia keerulisedküsimused, nõuavad ka need aju, käte ja silmadekoostööd. Ei tohi unustada ka seda,et hoolimata tehnoloogia arengust saabmaailma liigitada käte abil, inimene säilitabkontakti oma meeltega, inimliku reaalsusegaja inimeseks olemisega. Inimlikkuseks onvaja teisi inimesi ja sotsiaalset interaktsiooniteiste inimeste, mitte masinatega.1KARPPINEN, S. 2005,167-171. Mitä taidetekee käsityöstä? Käsityötaiteen perusopetuksenkäsitteellinen analyysi. Väitöskirja. Helsingin yliopisto.Soveltavan kasvatustieteen laitos.2nagu Helsingin Sanomat oma artiklis31.03.20063KARPPINEN, S. 2005,167-169. Mitä taidetekee käsityöstä? Käsityötaiteen perusopetuksenkäsitteellinen analyysi.4KURKI, L. 2000. Sosiokulttuurinen innostaminen.Tampere. Vastapaino.5Vt. nt. KUMPULAINEN, K. 2002. Yhteistoiminnallinenoppimine vertaisryhmässä. Tutkimuskatsaus.Kasvatus 33, 3/2002, 252-265;HAKKARAINEN, K. 2000. Oppiminen osallistumisenprosessina.6KARPPINEN, S. 2005,139. Mitä taide tekeekäsityöstä. Käsityötaiteen perusopetuksen käsitteellinenanalyysi.7vt näiteks UUSIKYLÄ, K. 2003. Onko luovahulluus mielen terveyttä? Teoses: J. Varto, M.Saamivaara & H. Tervahattu (toim.) Kohtaamisiataiteen ja tutkimisen maastoissa. Artefakta 13.Akatiimi, 70-79.8VARTO, J 2003,100. Kauneuden taito. Tampereenyliopisto.Seija.karppinen@helsinki.fi39