4. 4. SÜDAME- JA VERESOONKONNAHAIGUSED

4. SÜDAME- JA VERESOONKONNAHAIGUSED
– Seetõttu sooritatakse üle 2 ööpäeva kestnud kodade
virvenduse korral kardioversioon alles pärast
kolmenädalast efektiivset antikoagulantravi
(Trombotest = TT 5–15%, TT-SPA 10–20%,
INR 4–2).
– Vatsakeste löögisageduse aeglustamine digoksiini
ja beetablokaatoriga või verapamiiliga või
diltiaseemiga on hädavajalik kiire kodade frekventsi
korral ning kodade virvenduse kestus ei
ole nende ravimite kasutamise vastunäidustuseks.
Mainitud kaltsiumiantagoniste ei kasutata,
kui patsiendil on südamepuudulikkus. Ravi
vt. 4.29.
Kardioversiooni näidustused
– Äge kodade virvendus (kestus alla 2 ööpäeva)
– Krooniline kodade virvendus, mis on kestnud
alla 2 aasta ja
patsiendil on vaevavaid sümptomeid
kodade virvenduse põhjus on kõrvaldatud
südame maht on alla 600 cm 3 /m 2 .
Kardioversiooni vastunäidustused
– Äge kardiit
– Sick-sinus-sündroom
– Vatsakeste löögisagedus ilma ravita on alla 60/
min (vanurite sümptomiteta kodade virvendus)
– Digitaalisintoksikatsioon
– Väljendunud mitraalstenoos
– Haigel on olnud arteriaalseid embooliad, patsient
ei ole viimase 3 nädala jooksul saanud antikoagulantravi.
Kardioversiooni näidustus on
suhteline
– Suur süda (> 600 cm 3 /m 2 )
– Vaatamata adekvaatsele profülaktilisele ravile
korduv kodade virvendus
– Vanurite sümptomiteta kodade värin
– Ravimata südamepuudulikkus
– Ravimata hüpertüreoos.
4.29 KODADE VIRVENDUSE
MEDIKAMENTOOSNE RAVI
JA KARDIOVERSIOON
Matti Halinen
Antikoagulantravi vt. 4.30.
Põhimõtted
– Manustatakse digitaalist ja vajadusel beetablokaatorit,
verapamiili või diltiaseemi rütmi aeglustamiseks:
eesmärgiks on vatsakeste löögisagedus
60–100/min. Kaltsiumiantagoniste ei
tohi anda südamepuudulikkusega haigetele.
84
– Enne protseduuri sooritamist kaaluda kardioversiooni
näidustust ja selle ajastamist (4.28).
– Värskelt tekkinud kodade virvenduse raviks
kinidiinsulfaat juhul, kui patsiendil pole südamepuudulikkust
ja ta pole saanud muid südamelihast
mõjustavaid ravimeid (digoksiin, diureetikumid
ja ACE-inhibiitorid).
– Elektriline kardioversioon tuleb teha alati, kui
vajatakse kiiret efekti, kui haige tarvitab juhtivust
mõjustavaid ravimeid või kui tal on WPWsündroom.
Digitaliseerimine
– Ägeda kodade virvenduse korral manustatakse
haigele kohe digitaalist, kui vatsakeste rütm on
> 80–100/min ja haige ei ole kasutatud digoksiini
või tal on selge südamepuudulikkus.
– Digitaalise manustamine toimub veenisiseselt
või suu kaudu.
– Veenisiseselt süstitakse aeglaselt 1 ampull (0,25
mg) digoksiini. Ühetunniste vaheaegadega süstitakse
veel 0,125 mg digoksiini, kuni ülddoos on
0,75 mg ehk kokku 3 ampulli.
– Suu kaudu alustades kasutatakse tavaliselt säilitavaid
doose, kuid kiiret toimet soovides ordineeritakse
esimesel ööpäeval 0,75–1,0 mg
digoksiini.
Vatsakeste löögisageduse
optimeerimine
– Kiiret vatsakeste löögisagedust tuleb aeglustada,
et see saaks ökonoomseks. Vatsakeste sagedus
60–90/min on sobiv enamikule haigetest.
– Digoksiini aeglast toimet oodates saab vatsakeste
löögisagedust vähendada veenisiseselt
manustatud beetablokaatoriga (metoprolool 5 +
5 + 5 mg iga 10 minuti järel) või verapamiiliga
(5 mg). Kui aeglustamisega pole kiiret, võib
ravimeid anda ka suu kaudu (verapamiil 40 mg x
3 või atenolool või metoprolool 25–50 mg x 1).
– Kui haigel on südamepuudulikkus, võivad verapamiil
ja diltiaseem seda süvendada, mistõttu
vatsakeste rütmi aeglustamiseks manustatakse
adekvaatses annuses digoksiini. Beetablokaatorit
võib tarvitada väikestes doosides ja reageeringut
jälgides.
– Kui vatsakeste löögisagedus on väike ja haigel
on vaevused, vähendatakse rütmi aeglustavate
ravimite doosi või lõpetatakse nende andmine
täielikult. Kui sellele vaatamata bradükardia ja
sümptomid püsivad, kaalutakse stimulaatori paigaldamist.
– Digitaalisega saadakse vatsakeste rütm rahuolekus
optimaalseks. Vanemad inimesed vajavad
sageli vaid piisavat digitaliseerimist. Koormuse
ajal võib vatsakeste löögisagedus siiski kiiresti
tõusta, vähendades jõudlust, ja selle vältimiseks
sobib noorematele patsientidele digitaalisega pa-