Õppekava arendamise juhendmaterjal (.pdf)

Õppekava käsitused ja kõrgharidusõppekava 11teadmisi, oskusi, kogemusi, sotsiaalseid suhteid jne,mida ei saa mõõta, kuid mis on hilisemas elus vägatähtsad. Seepärast on õppekava arendamisel olulinearvestada, et õpiväljunditena on kirja pandud vaidkõige olulisem ja et õppijad õpivad lisaks kavandatudväljunditele veel palju muud. Probleemiks on kindlasti igasuguse muutuse hind.Lisaks materiaalsete vahendite puudumisele võivadpuudulikud olla ka õppejõudude oskus kasutada õpetamis-ja hindamismeetodeid ning muud ressursid(aeg, õppejõudude arv jne). Nii on õppejõududelt tulnudhinnanguid, et väljundipõhine õpe iseenesest onküll väga õige lähenemine, aga selle realiseerimiseksei ole piisavalt vahendeid. See osa tegevustest, mison halvasti ellu viidud, diskrediteerib aga kogu protsessi.Samas just seepärast ongi vajalik üle vaadataolemasolevate ressursside senine kasutus, mis kindlastiei ole alati olnud otstarbekas, ning leida võimalusitegevuste optimeerimiseks nii, et õppeprotsesstoetaks kavandatud õpiväljundite omandamist. Eesti (kuid mitte ainult Eesti) kõrgkoolidele on probleemiks,et väljundipõhine lähenemine on Eestisaksalikule õppimis-õpetamiskultuurile võõras janõuab paradigmamuutust, mis on aga väga pikaajalineprotsess. Seega ei avaldu väljundipõhise õppepositiivsed tulemused kuigi kiiresti. Just seepäraston väga oluline kõigi osapoolte, eriti õppejõududeõigeaegne, piisav ja pidev teavitamine, nende nõustamine,koolitamine ja senisest suurem kaasamineõppekavade arendamisse. Mida rohkem on kõrgharidus seotud tööturuga jaseda hinnatakse pragmaatilistest kriteeriumitestlähtuvalt, seda suurem on oht läheneda õpitavaleliiga kitsalt. Seda tendentsi saab vältida, pidadesmeeles, et kirjas on vaid olulisemate õpiväljunditemiinimumtase ja lisaks nende „ära õppimisele“ võibõppeprotsess sisaldada palju muid stiimuleid õppijatearengu toetamiseks. Taas on abiks erinevate lähenemistetasakaalustamine.1.3. Kõrgharidusõppekava jaseda reguleerivad dokumendidKõrghariduses tuleb lisaks erinevate huvipoolte ootusteleja vajadustele (vt ptk 2.1.) arvestada ka Euroopa ja Eestierinevate regulatsioonidega. Regulatsioonide siduvussõltub eriala reguleerituse astmest ja riigi hariduskorraldusest.On õppekavu (nt meditsiini ja ehitusega seotud),kus õpiväljundid on rahvusvaheliselt kokku lepitudning kõrgkooli otsustada on vaid nendeni jõudmise viis(ja siingi on valikud piiritletud nt minimaalse õppeaja,praktilise õppe osakaalu jms-ga). Kutseharidusõppekavadja üldharidusõppekavad on Eestis riiklikul tasandilkinnitatud. Seevastu enamike kõrgharidusõppekavadepuhul määravad regulatsioonid vaid õppekava taseme jaulatuse ning täpsustavad, milliseid ülekantavaid oskusi (vtptk 2.1., lk 31) peaks õppekava lõpetanu omama, jätteskõrgkoolidele suure vabaduse õpiväljundite täpsemaksmääratlemiseks.KõrgharidusastmedBologna protsessi tulemusena on ka Eesti kõrgharidus kolmeastmeline:esimesse astmesse kuulub bakalaureuse- jarakenduskõrgharidusõpe, teiseks astmeks on magistriõpening kolmandaks astmeks on doktoriõpe. Õppekavadel,mis on suunatud kutse omandamisele ja kus bakalaureuseõppemaht ei võimalda omandada piisavaid pädevusi,toimub õpe bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritudõppekavade alusel.Bakalaureuseõppe lõpetanu omab KHSi järgi mingisteadmusvaldkonnas alusteadmisi, mis ei ole seotud ühegikonkreetse kutsevaldkonnaga. Ta on võimeline edasiõppima, aga ka tööle asuma. Kuivõrd „töö“ mõistet ei oletäpsustatud, võib eeldada, et bakalaureuseõppe lõpetanupuhul ei eeldata erialaspetsialisti tasemel tööle asumist.Rakenduskõrgharidusõppe lõpetanu on saanud mingikutsealasuunitlusega hariduse, ent ei oma reeglina veelkutsetunnistust. Ta võib siiski kõnealusel kutsealal tööleasuda juhul, kui selleks ei ole seadusega ette nähtud kutsetunnistuseolemasolu. Samuti võib ta jätkata õpinguidmagistriõppes. Magistriõppe lõpetanu omab mingil erialalsüvendatud teadmisi, on võimeline selle erialaga seotudametites ja kutsealadel tööle asuma (juhul, kui erialal tööleasumiseks ei ole nõutud kutsetunnistuse olemasolu) ningjätkama õpinguid doktoriõppes. Doktoriõppe lõpetanuomab iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseksloometööks vajalikke teadmisid ja oskusi.Viimasel ajal on kõrghariduses kutseseaduse, kutsestandardite,kvalifikatsiooniraamistike jms kontekstiselavnenud diskussioon kõrghariduse rakenduslikkuseüle. Kuivõrd lisaks tööturule minekule on rakenduskõrgharidusõppeväljundiks õigus jätkata magistriõppes jabakalaureuseõppel peab lisaks õigusele jätkata õpinguidolema väljund ka tööturule, siis on tekkinud diskussioon„akadeemilise“ kraadiõppe ja „praktilise“ rakenduskõrgharidusõppeerinevustest.Diskussiooni põhjuseks ei ole mitte ainult kõrgharidusestoimuvad arengud, vaid ka mõistete vale kasutamine.