Õppekava arendamise juhendmaterjal (.pdf)

22Õppekava arendamine kui pidev protsess2.1. Õppekava kavandamine jakoostamineVajaduste ja kogemuste analüüsErinevate õppekava arendustegevuste eelduseks on erinevateosapoolte huvide ja vajaduste analüüs ning (jubaolemasoleva õppekava puhul) senise õppekava toimimiseanalüüs. Üheks suurimaks erinevuseks väljundi- ja sisendipõhiseõppekava vahel ongi see, kuivõrd õppekavakoostamisel tuginetakse valdavalt kõrgkooli/õppejõududeendi arusaamadele ja kuivõrd sellele, mida kõrghariduseerinevad osapooled (lisaks kõrgkoolile ka riik, üliõpilased,tööandjad) soovivad ja vajavad.Arvestades kõrghariduses toimuvate muutuste pikaajalisust,tuleks püüda hinnata mitte oleviku-, vaid tulevikuvajadusi.Õppekavade koostamisel ja arendamisel lähtutakseenamasti senises praktikas ilmnenud nõudlusest(ärikorralduse ja IT-õppekavade arvu suurenemine nõudlusekõrgperioodil), tulevikuvajaduste analüüs – ülimaltkeeruline ja ressursimahukas – on pigem oletuslikku laadi.Kui aga arvestada, et õppekava koostamise ja avamiseprotsess kestab minimaalselt ühe aasta, BA-õppekavaesimesed lõpetajad suunduvad tööturule kõige varemkolme aasta pärast, peaks õppekava koostamisel lähtumaeeldatavatest vajadustest nelja aasta pärast.Samuti ei pruugi õppekava huvipoolte ootused/arvatavadvajadused ja tegelikud vajadused alati kokku langeda, viimasedei pruugi olla ka lihtsalt teadvustatud. Selles osason kõrgkoolil kasulik tegelike vajaduste väljaselgitamiselteha koostööd erinevate osapooltega. Igal juhul lasubkõrgkoolil vastutus õppekava kujundamisel ja seega kavajaduste analüüsi tegemisel.Palju on räägitud sellest, et õppekavaarenduses tulebarvestada tööandjate ja tööturu vajadustega. Vastuväidesellele on, et paljud Eesti tööandjad ei tea isegi, mida nadviie aasta pärast vajavad ja kas nad siis veel üldse tegutsevad.Seda kinnitab ka Eesti tööturgu aastaid uurinudprof Raul Eamets (2007: 36): „Eelnevad katsed on andnudmeile selge signaali, et ettevõtete käest nende tulevasttööjõuvajadust pole suurt mõtet küsida, sest nad ei oskaselle kohta midagi asjalikku öelda. Nad ei oska üldisetööjõu kohta eriti midagi arvata, sest majanduskeskkondmuutub nii kiiresti.” (vt ka infokast 7, lk 23)Paljud tööandjad seevastu arvavad, et kõrgkoolidestei ole neile vajalikke spetsiifilisi oskusi mõtet naguniioodata, kõrgkoolide lõpetajad on „liiga akadeemilise“haridusega ja elukauged. Selles kontekstis on üheks paljuarutatud küsimuseks, kui kitsaid või laiu teadmisi ja oskusipeaks kõrgharidus andma: “Haridussüsteemi signaalidekonkreetsuse probleem on Eesti kontekstis suhteliseltmitmetahuline. Ühelt poolt spetsialiseerunud ja detailneharidus vähendab küll tööandjate koolituskulusid, kuidteisest küljest laiapõhjaline haridus annab noortele võimalusevalida mitmete ametialade vahel, mis Eesti turuväiksust arvestades tuleb töö leidmisel kasuks.” (Taru,Lindeman, 2007: 10). Erinevad tööandjate uuringud (TÜlõpetanute uuring 2003 – Kergand, Tago, 2003; Tööandjatehinnang TTÜ lõpetanutele – Merzin, 2004) toovadvälja, et kõrgharidusega töötajate värbamisel on lisakserialasele haridusele olulised ka nn ülekantavad oskused(vt ptk 2.1., lk 31).Üheks üldiselt aktsepteeritud viisiks tööandjate vajadustearvestamiseks on kaasata tööandjaid õppekavanõukogudessejm otsustus- ja arutluskogudesse. Sel viisil onolemas pidev ja otsene kontakt tööandjate esindajateganing tagasiside õppekava toimimisele ja muutustele väljastpooltülikooli. Selline tagasiside on aga paratamatultüsna kitsas ning ei pruugi arvestada majandusarenguidtervikuna, eriti kui võtta arvesse asjaolu, et Eesti kõrgkoolidei valmista lõpetajaid ette ainuüksi Eesti tööturule.Laiemat pilti aitavad saada erinevad majandusanalüüsidja prognoosid. Nt koostab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumregulaarselt tööjõu vajaduse prognoose(http://www.mkm.ee/failid/T__j_u_vajaduse_prognoos_aastani_2015.pdf).Viimane prognoos (aastani 2015) valmis2008. aasta suvel ja sellest võib välja lugeda, et vajadusuusi tehnoloogiaid kasutada oskavate kõrge tootlikkusegainimeste järele kasvab ja seega ka vajadus kõrgharidusejärele pigem suureneb kui väheneb. Samas nähakse kaette, et suur hulk tulevasi spetsialiste kasvab välja oskustöölistestja seega peaks kõrgkoolid olema valmis pakkumaõpet juba töötavatele inimestele.