Teadmistepohine riik ja majandus.qxd - the Other Canon
Teadmistepohine riik ja majandus.qxd - the Other Canon
Teadmistepohine riik ja majandus.qxd - the Other Canon
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
RIIGI ROLL MAJANDUSKASVUS<br />
põlgamise, langeksid nende palgad põllutöölise tasemele. Tema süsteem ei võimalda rahalist tasu,<br />
millega kaasneks imetlus - tema loomulikus süsteemis peab "kõrge tasuga" kaasnema "põlgus".<br />
(2) Palgad varieeruvad koos ameti õppimise kuludega. Smith teeb aga väga selgeks, et<br />
"õpipoisia<strong>ja</strong> kulud muudavad tööstustööliste palgad kõrgemateks, kui põllutööliste omad"<br />
(Smith, 1776, lk 114). Seetõttu pole tööstusel eeliseid põlluma<strong>ja</strong>nduse ees; kuigi teenistus<br />
tööstuses "võib olla mõningal määral suurem, näib siiski, et see pole suurem summast, mis on<br />
piisav, et kompenseerida kõrgeid koolituskulusid". Teiste sõnadega, merkantilistlik tava, mille<br />
kohaselt riigid, mis ekspordivad kõrgemate oskustega ametite toodangut, on jõukamad kui riigid,<br />
mis ekspordivad väheste oskustega valmistatud toodangut, lükatakse siin otsustavalt ümber. Nii<br />
ühiskonna kui üksikisiku vaatepunktist on teadmiste lisamine tööle Smithi süsteemis selgelt<br />
nullsumma mäng.<br />
(3) Palgad varieeruvad koos töö püsivusega. Sel põhjusel on mõnedel töölistel nagu kiviraidurid<br />
<strong>ja</strong> müüriladu<strong>ja</strong>d, kes "ei saa töötada pakase <strong>ja</strong> vihmaga" ning kelle teenuste <strong>ja</strong>oks pole tagatud<br />
pidevat nõudlust, kõrgem palk kui inimestel, kellel on olemas pidev töö. "Nende tööliste kõrged<br />
palgad pole seetõttu niivõrd nende oskuste tasustamine, kuivõrd kompensatsioon nende töö<br />
ebakindluse eest" (Smith, 1776, lk 116). Jälle eitatakse igasugust oskuste <strong>ja</strong> teadmiste rolli.<br />
(4) Palgad varieeruvad koos ametil lasuva usaldusega. Mõnedes ametites - Smith nimetab<br />
kullasseppi, arste, kohtunikke <strong>ja</strong> advokaate - on palgad kõrgemad "suure usalduse tõttu, mis<br />
töölistel lasub" (Smith, 1776, lk 117). Peame nendes inimestes kindlad olema, ütleb Smith, ning<br />
põhjus, miks me neile rohkem maksame, on as<strong>ja</strong>olu, et me ei usalda inimesi, kes pole hästi<br />
tasustatud. "Sellist usaldust ei saa turvaliselt üles näidata inimeste suhtes, kelle elutingimused on<br />
kehvad või elatustase madal. Nende tasu peab olema selline, mis annaks neile ühiskonnas<br />
positsiooni, mida usaldus nõuab" (Smith, 1776, lk 118). Adam Smithi kohaselt, kuid teiste<br />
sõnadega: me ei maksa juristidele <strong>ja</strong> arstidele nõudepesi<strong>ja</strong>test rohkem mitte nende<br />
väärtuslikumate oskuste tõttu, vaid seepärast, et me peame neid inimesi usaldama ning ei saaks<br />
usaldada inimesi, kes kuuluvad ühiskonna madalamatesse klassidesse.<br />
(5) Palgad varieeruvad koos edu tõenäosusega. "Kui panete oma po<strong>ja</strong> kingsepa õpipoisiks, siis<br />
pole kahtlust, et ta õpib kingi valmistama. Ent kui saadate ta õigusteadust õppima, on vaid üks<br />
võimalus kahekümnest, et ta saavutab kunagi sellise taseme, mis võimaldab tal oma ametiga<br />
elatist teenida." Sel põhjusel suhtub Adam Smith oskustöödesse kui loteriisse: "need, kes auhindu<br />
võidavad, saavad kõik selle, mille vähemõnnelikud on kaotanud". Kuna Smithi sõnul teenib<br />
ainult üks jurist kahekümnest oma ametiga midagi, peaks see üks jurist "saama tasu oma sedavõrd<br />
tüütu <strong>ja</strong> kalli koolituse eest, ent üle kahekümne on neid, kes selle abil kunagi midagi ei teeni"<br />
(Smith, 1776, lk 118-119). Jällegi on teadmised ühiskonna <strong>ja</strong>oks nullsumma mäng.<br />
Vastupidiselt tänapäeva ma<strong>ja</strong>ndusteadlastele on Adam Smith järjekindel, viies oma<br />
antimerkantilistliku teooria allapoole, perekonna tasandile. Vaevalt, et tänapäeva ma<strong>ja</strong>ndusteadlased<br />
soovitaksid oma lastel hakata pigem nõudepesi<strong>ja</strong>ks kui minna ülikooli, kasutades argumenti, et<br />
"teguri-hinna ühtlustamine on nagunii käeulatuses". Eraelus - ent mitte <strong>riik</strong>likul tasandil - mitte üksnes<br />
ei näe tänapäeva ma<strong>ja</strong>ndusteadlased inimkapitali väärtust, vaid aktsepteerivad ka USA<br />
ma<strong>ja</strong>ndusteadlase Daniel Raymondi kõige olulisemat seisukohta aastast 1820 (Raymond, 1820):<br />
erinevatel ametitel on erinev võime tulusalt kapitali (inim- või muud) koguda - erinevatel ametitel on<br />
erinevad "võimaluste aknad" heaolu loomiseks. Pole võimalik lisada tulusalt nõudepesi<strong>ja</strong> ametile sama<br />
palju inimkapitali kui juristi omale. Sel põhjusel soovitaksid ma<strong>ja</strong>ndusteadlased oma lastele ameteid,<br />
mis nõuavad ülikooliharidust, kuigi seda tehes väljendavad nad seda, mida nad - riigi tasandil -<br />
kirjeldaksid kui "ühe ameti merkantilistlikku teisele eelistamist". Adam Smith on aga selles punktis<br />
72
Change language