Inimese DNA koopiaarvu variatsioonid: nende tekkemehhanismid ja ...

Tehtud uuringutest selgus ka see, et CNV-de sagedus erinevates populatsioonides varieerub.
White ja kollegid uurisid 12 Genoomsete Variantide andmebaasis oleva CNV sagedust viie
etnilise grupi hulgas. Uuringusse võeti kolm erinevat Euroopa, üks Aasia ja üks Aafrika
päritolu populatsiooni - kokku 300 indiviidi. Näidati, et 7 CNV-d esinesid kõigis
populatsioonides ja nende esinemissagedus varieerus 3 kuni 52% (White et al., 2007).
Järgnevalt jälgiti CNV-de esinemist varem uurimata Okeaania ja Ameerika põlisrahvaste
populatsioonides ja leiti uusi, seni kaardistamata CNV lookuseid (Jakobsson et al., 2008).
Loodetavasti aitab DNA koopiaarvu variatsioonide levik ja sagedus erinevates
populatsioonides mõista nende rolli nii genoomsete kui mendeliaalsete haiguste kujunemisel.
Samas on CNV-de ulatust ning sagedust erinevates etnilistes gruppides veel suhteliselt vähe
uuritud. Alles viimastel aastatel on hakanud ilmuma teaduspublikatsioonid, mis võrdlevad
DNA koopiaarvu variatsioonide sagedusi erinevates populatsioonides.
Nagu ka teised geneetilised variatsioonid võivad ka koopiaarvu muutusted olla seotud kas
vastuvõtlikuse või resistentsusega teatud haigustele. Selle kohta, kuidas täpselt CNV-d
otseselt või kaudselt geeniekspressiooni ning seeläbi fenotüüpi mõjutavad, ei ole hetkel veel
selget arusaamist. Samas on juba teada CNV-de seos selliste komplekshaiguste ja –tunnustega
nagu autism, skisofreenia, Crohn’i tõbi, psoriaas või isegi kehamassindeks (Zhang et al.,
2009). Samuti on teada koopiaarvu variatsioonid, millel on kaitsev toime HI viirusesse ning
malaariasse nakatumise eest. Näiteks on suurenenud koopiaarv CCL3L1 geenis seotud
väiksema vastuvõtlikusega HIV nakatumisele. Võimalik seletus on see, et ekspresseeritakse
rohkem CCL3L1 valku, mis kuulub kemokiinide perekonda ja on võimeline interakteeruma
CCR5-ga, ja seega tekkib konkurents CCR5 seondumissaidi pärast. See viib aeglasemale
haiguse progressioonile HIV-nakkatatud inimestel, tõstes nende resistentsust antud haiguse
suhtes (Kulkarni et al., 2008).
Praeguseks on teada, et ka erinevate pahaloomuliste kasvajate puhul on teatud geenide
koopiaarv suurenenud ja on tuvastatud mitmeid CNV-sid, mis kattuvad täielikult või osaliselt
nn „vähigeenidega”. Arvatakse, et edasised uuringud vähi tekkel osalevate CNV-de
tuvastamisel aitavad paremini aru saada ka selle haiguse geneetilistest alusest. Samuti on
oluline selles vallas uuringuid jätkata, sest palju on veel avastada, näiteks CNV-de väärtus
biomarkeritena vähiuuringutes (Shlien and Malkin, 2009).
Kuna CNV-d võivad hõlmata kas terve geeni või ainult osa sellest või osutuda rohkem geene
sisaldavaks genoomseks segmendiks, siis võivad mõned CNV-d tõenäoliselt mõjutada
mõningaid füsioloogilisi omadusi inimestel. Seega, lisaks haiguste põhjustamisele võivad
inimese-spetsiifilised koopiaarvu muutused olla aluseks kasulike tunnuste ilmnemisele, nagu
näiteks tunnetus või vastupidavus. Sellisel juhul alluvad CNV-d tõenäoliselt evolutsioonilisele
6