Tugi-ja liikumiselundite haigused, füsiaatria

– Valupõimikute läbilõikamise korral 3–7-päevane
haiguspuhkus
– Tugev lihaspinge: lõõgastamine füsioteraapia
abil
– Hiljem aktiivsed jõu- ja lõdvestusharjutused
Tservikaalsündroom
– Kaelatugi, kuklapadi ja venitusravi ajaks haiguspuhkus
– Manuaalne või mehaaniline venitusravi
– Enne venitusi peab vaatama vähem kui 1–2 aastat
tagasi tehtud kaela röntgeniülesvõtet.
– Valuvaigistid aitavad halvasti, vajadusel piisavalt
suured annused.
Supraspinatustendiniit
– Tuimasti-kortisoonisüst tehakse peritendinaalselt
akromionist alla- ja tahapoole.
– Metüülprednisolooni (või beetametasooni) süstitakse
0,5–1,0 ml ja 1%-list lidokaiini 1–3 ml.
– Korratakse kahenädalaste vaheaegadega vajaduse
korral 1–2 korda.
– Kõige tavalisem viga on ühe injektsioonidoosiga
piirdumine. Ravi ei tohi jätkata, kui 3 süsti pole
aidanud.
– Passiivne füsioteraapia eriti ei mõju. Seda võib
kasutada, kui teisi valuvaigistusvõtteid ei saa
rakendada. Kaua kestnud valu, piiratud liikuvus
või lihasjõu vähenemine võivad nõuda aktiivset
füsioteraapiat.
– Kui valu kestab üle 12 kuu või töövõimetus üle 6
kuu, tehakse akromioniplastika.
– Kõõluse kaltsifitseerumine on harva operatsiooni
näidustuseks, kuid soovitatav on dekaltsineerimine
radioloogi poolt ultraheliuuringul.
– Vt. ka 20.42.
Lateraalepikondüliit
– Vt. 20.47.
– Näidustatud on lokaalne injektsioonravi nagu
eespool.
– Lahast kantakse ägedatel juhtudel kõige rohkem
nädal aega, lisaks külmaravi.
– Töö ajal peab 2–6 kuud kandma epikondüliidituge.
– Koduse ravi programmi kuuluvad igapäevased
sirutajalihaste venitus- ja dünaamilised harjutused.
– Haiguspuhkust antakse 1–2-nädalaste perioodidena.
Randmekanalisündroom
– Vt. 20.52.
– Tugilahast kantakse 1 nädala jooksul.
– Põletikuvastast preparaati tuleb manustada 7
ööp. jooksul, lisaks külmaravi.
– Rakendatakse tööergonoomikat.
– Randmetugi on vajalik töö ajal 2–6 kuu jooksul.
– Kroonilised juhud ravitakse päevakirurgilisel
lõikusel (distsisioon). Täielik paranemine kestab
6–12 kuud.
503
20.30
– Kui närv on kahjustatud, ei taga lõikus sümptomite
täielikku kadumist, kuid takistab närvikahjustuse
progresseerumist.
B. Pikaleveninud kuluga kaelaõlapiirkonna
vaevused
– Anamnees vt. eespool.
– Aktiivne ravikontakt; selgitatakse välja igapäevaeluga
toimetulemine.
– Pea meeles, et pehmete kudede valusündroomid
paranevad tavaliselt aeglaselt.
Õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise rebend
– Põhjuseks on trauma või (üle 50-aastastel) degeneratsioon.
– Õlaliigese aktiivne liikuvus on halvenenud (abduktsioon
ja välisrotatsioon), passiivne liikuvus
on normaalne.
– Raviks on füsioteraapia (liikuvus, jõud).
– Vajaduse korral tehakse 1–2 lokaalset injektsiooni,
vrd. tendiniit.
– Artrograafia, ultraheli või magnetresonantstomograafia
(parim) kinnitab diagnoosi, kui planeeritakse
lõikust.
– Kui tööealistel ei parane 3–6 kuu jooksul, ravitakse
kirurgiliselt.
Biitsepsitendiniit
– Vt. 20.44.
– Käe ülemistes asendites on tunda valu ja nt. käe
pistmine jaki varrukasse on valus.
– Biitsepsitestid on mittespetsiifilised.
– Eakatel inimestel on põhjuseks degeneratsioon,
näit. võrkpallureil ülekoormus.
– Võib esineda naksatusi, kui patsiendil on kalduvus
luksatsioonideks; valu on tunda õlaliigese
esiküljel.
– Ruptuuri korral vajub lihas alla, moodustades
küünarliigese juures ümara mügariku. Rebend ei
kahjusta käe funktsiooni ja valu läheb üle.
Sportlastel ja noortel võib kaaluda lõikust (tenodees).
– Artroskoopia ja ultraheliuuring on head diagnoosi
kinnitamiseks.
– Raviks on lokaalsed süstid 1–3 korda, vt. supraspinatustendiniit.
– Füüsikaline ravi aitab harva, kuid lihaseharjutustest
on kasu.
Adhesiivne kapsuliit
– Algul esineb tugev valu öösiti ja puhkeolekus (u.
6 kuud), siis tekib piiratud liikuvus (abduktsioon
ja välisrotatsioon) ning 1–2 aasta jooksul paraneb
seisund iseenesest.
– Valu võib kiirguda kätte.
– Röntgenoloogiline uuring näitab osteoporoosi,
subakromiaalse ruumi ahenemist.
– Artrograafia osutab, et liigesepaun on kokku
tõmbunud.
– Vajalik on aktiivne valu vaigistamine: põletiku-