Tugi-ja liikumiselundite haigused, füsiaatria

luustiku koostisainetest (laktoosi intolerantsus
või malabsorptsioon)
osteoporoosihaigetele ravi kontrollimiseks
(iga kord sama meetod, 1–2-nädalase vahega)
patsientidele, kelle luumurru põhjuseks peetakse
osteoporoosi: murd kerge trauma tagajärjel,
korduvmurd, lülimuutused röntgeniülesvõttel.
Teiselt poolt on harilikul röntgeniülesvõttel
nähtav osteoporoos juba kaugele
arenenud, nii et diagnoosimiseks pole vaja luu
tihedust mõõta.
– Luu tiheduse mõõtmist ei kasutata
kui östrogeenravi alustatakse teistel põhjustel,
mitte osteoporoosi ennetamiseks
valudega patsiendi esmase uurimisvõttena
diagnoosimiseks, kui diagnoos on niigi selge:
lülide osteoporootilised murrud
üle 70–75-aastastel patsientidel (ravivõimalused
on väikesed, mõõtmise eristusvõime lülisambas
on halb).
Luu tiheduse sõeluuringud
– Luu tiheduse juhuslikke sõeluuringuid ei ole
peetud teaduslikult põhjendatuiks (SBU raport
1995).
– Luu tiheduse mõõtmisi tehakse suureneval
määral üldise riski hindamiseks patsientidel,
kellel on üks või mitu osteoporoosi riskitegurit
ja kellel planeeritakse pikaajalise ravi alustamist.
Lisapõhjendused on uute ravimitega saadud
positiivsed tulemused osteoporoosi paranemises
ja luumurruriski vähenemises.
Osteoporoosihaige laboriuuringud
– Laboriuuringuid primaarse osteoporoosi diagnoosimiseks
ei ole. Uuringutel otsitakse sekundaarset
osteoporoosi, osteomalaatsiat ja teisi
luuvalusid põhjustavaid haigusi.
– Väike või normaalne S-Ca koos seerumi madala
fosfaadisisaldusega viitab malabsorptsioonile ja
osteomalaatsiale. Sel juhul on luustiku S-AFOS
sageli tõusnud ja S-PTH sekundaarselt suurenenud.
S-AFOS-i kogusisaldust primaarse osteoporoosi
diagnostikas kasutada ei saa. Luustiku
S-AFOS-isoensüümi on kasutatud osteoporoosi
ravi kontrollimisel.
– Esmast hüperparatüreoosi oletades
S-PTH (suurenenud), S-Ca (suurenenud), S-
Krea ja S-Alb (normaalsed).
– D-vitamiini puuduse kahtluse korral
S-25-OH-D-vit, S-AFOS (suurenenud), S-Ca
(vähenenud), dU-Ca (normaalne või vähenenud),
S-PTH (sekundaarselt suurenenud).
– Kui ravi määramisel ja kontrollimisel on raskusi,
võib eriarst uurida ka
dU-HOP, U-NTx (suurenenud väärtused viitavad
luu kiirele resorptsioonile ja võimalusele
saada hea raviefekt bifosfonaatide või
kaltsitoniiniga).
517
20.66
– Sekundaarse osteoporoosi diagnoosimiseks vajalikud
laboriuuringud selguvad patsiendi anamneesi
ja kliiniliste leidude põhjal (hüpertüreoos,
hüperparatüreoos, hüpogonadism, Cushingi
sündroom, ureemia, tsöliaakia, laktoosi intolerantsus).
Osteoporoosi medikamentoosne ravi
– Tänapäeval on kasutusel kolm ravimirühma:
östrogeenid, bifosfonaadid ja kaltsitoniin. Need
on toimemehhanismilt osteoklastide talitluse
pidurdajad. Luu moodustumist suurendavad ravimid
on testosteroon, androgeenid ja fluoriid.
Kliiniliseks kasutamiseks sobivad nad halvasti.
– Medikamentoosse ravi näidustused on osteoporootiline
murd või luu mineraalaine tiheduse vähenemine,
vaatamata põhiravile.
– Kui östrogeene ei saa või ei taheta kasutada
(25.61) või nende toime ei ole piisav, võib kaaluda
teisi ravivõimalusi, milleks on
bifosfonaadid (alendronaat või etidronaat)
kaltsitoniin
testosteroon mehe hüpogonadismi korral
D-vitamiin, kui esineb selle vaegus.
D-vitamiin
– Ravi D-vitamiiniga on näidustatud vaid siis, kui
laborianalüüs näitab D-vitamiini puuduse tundemärke.
Need on normi alumisel piiril või vähenenud
seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisaldus,
vähenenud kaltsiumieritus uriiniga ja suurenenud
luustiku S-AFOS. D-vitamiini puudust saab
kinnitada seerumi 25-OH-D-vit-sisalduse määramise
abil. Osteoporoosi ennetamiseks vanuritel
võib kasutada väikest annust (400 ü/ööp.)
D-vitamiini, eelkõige talveperioodil.
Kaltsitoniin
– Kaltsitoniini manustamise spetsiifiline näidustus
on valulik osteoporootiline murd. Sel juhul
kestab ravi tavaliselt 1–2 kuud. Kaltsitoniin on
suurendanud luu tihedust osteoporootilise lülisamba
käsnluus. Kasutatakse 100–200 RÜ ööpäevaseid
annuseid intranasaalselt. Täit kindlust
selles, et pikaajaline kasutamine vähendaks luumurde,
ei ole.
Bifosfonaadid
– Bifosfonaatidest on alendronaadil (10 mg/ööp.)
leitud osteoporoosi ravivat ja reieluu ülaosa
ning lülisamba osteoporootilisi murde ennetavat
toimet. Etidronaadi perioodilisel kasutamisel
on sama mõju. On leitud, et etidronaat (400
mg/ööp. 2 näd. kuni 3 k. jooksul) ja klodronaat
vähendavad lülisamba osteoporootilisi murde.
Klodronaadi ametlik näidustus ei ole siiski
osteoporoos. Alendronaat ja etidronaat on Soomes
registreeritud osteoporoosi ravimitena.
Profülaktika ei ole veel näidustus. Bifosfonaate
on siiski hakatud kasutama profülaktikaks suu-