11. Retsidiivsus Eestis - Justiitsministeerium

RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
2. TEISTE RIIKIDE KOGEMUSED RETSIDIIVSUSE UURIMISEL JA RETSIDIIVSUSE
VÄHENDAMISELE SUUNATUD MEETMETE ELLUVIIMISEL
RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
puhul oli see näitaja 38% ja varem enam kui 10 korda karistatute puhul 89%.
Nende näitajate suurusjärgud polnud perioodil 1991–2002 muutunud.
2002. aastal kriminaalkoodeksi alusel süüdi mõistetud isikute retsidiivsus
oli kolme aasta jooksul keskmisest (46%) märgatavalt suurem järgmist liiki
kuritegude puhul: sõidukivargus (72%), röövimine (68%), vargus raskendavatel
asjaoludel (65%), vargus (60%). Muude seaduste alusel karistatavate
tegude puhul (Rootsis ei eristata kuritegusid ja väärtegusid, kuid Eesti tähenduses
on osalt tegu väärtegudena vaadeldavate juhtumitega) oli korduvus suur
ebaseadusliku sõidukijuhtimise (66%; ei hõlma joobes juhtimist) ning narkosüütegude
(65%) eest karistatute seas.
Esimest korda karistatute puhul oli süüdimõistmisele järgnenud kolme
aasta jooksul retsidiivsus kõige suurem röövimise (54%), sõidukivarguse
(46%), narkosüüteo (36%), külastamiskeelu rikkumise (35%) ja raskendavatel
asjaoludel toime pandud varguse (31%) eest karistatute seas.
Saksamaal 1999. aastal läbi viidud uuring näitas, et nelja aasta jooksul pärast
süüdimõistmist või vanglast vabastamist 1994. aastal oli uue kuriteo toime
pannud 1/3 kõigist isikutest. Vangis viibinud isikute retsidiivsus oli suurem
kui tingimisi vangistusega või muu sanktsiooniga karistatutel; sellest ei saa
aga järeldada, et just raskem karistus avaldas negatiivset mõju, sest korduvkurjategijatele
määrati raskem karistus suurema tõenäosusega. Vanglast vabanenuist
mõisteti uues kuriteos süüdi 57%, neist pooled uuesti vangi (29% kõigist
vabanenuist). Retsidiivsuse määr oli kõige kõrgem noortevanglast vabanenute
puhul: neist mõisteti nelja aasta jooksul uues kuriteos süüdi 78%, neist enamik
uuesti vangi (45% kõigist vabanenuist). Kõige vähem panid uusi kuritegusid
toime rahalise karistuse saanud isikud: neist mõisteti nelja aasta jooksul uues
kuriteos süüdi 30%, kusjuures vaid kümnendikule neist mõisteti karistuseks
reaalne vangistus ( Jehle, 2009, lk 51–55).
Hollandis mõisteti kahe aasta jooksul pärast 2004. aastal tehtud kohtuotsust
või vanglast vabastamist uues kuriteos süüdi 54% vanglast vabanenud
täiskasvanutest, 49% noorte kinnipidamiskohast vabanenutest, 40% muud
liiki sanktsiooniga karistatud noortest ning 29% muud liiki sanktsiooniga
karistatud täiskasvanutest (Wartna, Beijersbergen jt, 2008, lk 4).
Austraalias sattus aastatel 2002–2003 vabastatud vangidest kahe aasta
jooksul vanglasse tagasi 38%. 2005. aasta juunis vanglas olnud täisealistest
60% oli varem vangis viibinud (Drabsch, 2006, lk 1).
Uus-Lõuna-Walesi osariigis läbi viidud uuringus (samas) selgus, et retsidiivsuse
määr oli kõrgeim varavastase kuriteo või kallaletungi (v.a raskete
tagajärgedega) toime pannud isikutel. Madalaim oli tapmiste ja seksuaalkuritegude
eest karistatute retsidiivsus (viimasel juhul oli peresisese kuriteo
toime pannud isikute retsidiivsus väiksem kui perevälise kuriteo toime pannud
isikutel, ent näitajaid võis mõjutada suhteliselt vähene teatamine peresisestest
seksuaalkuritegudest). Ühtlasi märgiti, et noorte retsidiivsuse indikaatoriks
võib olla vanus esimese kuriteo toimepanemise ajal ja kuriteo raskus (samas).
Kokkuvõtlikult võib öelda, et valdav osa retsidiivsust käsitlenud uuringuid
on kinnitanud retsidiivsuse seoseid järgmiste teguritega:
• varasem vanglasviibimise kordade arv (mida enam, seda suurem retsidiivsus);
• vanus (nooremate puhul on retsidiivsus suurem);
• sugu (meeste puhul on retsidiivsus suurem);
• kuriteoliigi raskus (retsidiivsus on suurim varavastaste kuritegude puhul, sh
röövimised; suhteliselt väike aga raskete isikuvastaste kuritegude puhul , nt
tapmised, seksuaalkuriteod);
• sanktsiooni raskus (retsidiivsus on vangistusega karistatud isikute seas
suurem kui kergema sanktsiooniga karistatud isikute puhul).
Retsidiivsust ja selle statistilist pilti võivad mõjutada ka muud tegurid: seadusemuudatused,
rõhuasetused politsei tegevuses (nt prioriteet teatud liiki kuritegude
ennetamisele ja lahendamisele), rehabilitatsioonitöö tulemuslikkus
jm. Niisuguste tegurite mõju hindamine on raske, kuid retsidiivsuse statistika
analüüsis nõuavad need tähelepanu.
2.3. Retsidiivsuse vähendamise meetmete mõju uurimine ja
tulemuslikkus
Retsidiivsuse vähendamise programmide ja muude meetmete tulemuslikkuse
selgitamiseks on USA-s, Kanadas ja teistes riikides viimastel aastakümnetel
läbi viidud hulgaliselt uuringuid. Usaldusväärsete järelduste tegemiseks peaks
meetmete mõju hindamiseks tehtavad uuringud vastama rangetele teaduslikele
kriteeriumidele, kuid alati ei ole seda vajalikul määral saavutatud.
Kõige usaldusväärsemaid tulemusi saaks juhuvalikuga moodustatud
rühmade võrdlemisel, kus üks rühm läbib hinnatava programmi, teine mitte.
Eri rühmade retsidiivsust mõõdetakse mõne aasta jooksul. Kuna sellised
uuringud on kulukad ja neid on raskesti korraldada, siis on neid ka vähe läbi
viidud ning ainuüksi niisuguseid uuringuid hõlmavaid ülevaatlikke materjale
pole.
Enim kasutatav ja ühtlasi küllalt usaldusväärne on variant, kus programmi
mõju selgitamiseks moodustatakse isikut ja tema kriminaalset karjääri iseloomustavate
tunnuste programmis osalenud (või programmiga alustavate)
isikutega võimalikult sarnane võrdlusrühm. Levinum ja odavam on rühmade
moodustamine pärast programmi läbimist, ehkki see pakub vähem võimalusi
kui programmile eelnev rühmade moodustamine (Research Strategy …,
2008).
Retsidiivsuse uurimisel kasutatakse ka kohortuuringuid (longituuduuringud),
26
27