11. Retsidiivsus Eestis - Justiitsministeerium

RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
2. TEISTE RIIKIDE KOGEMUSED RETSIDIIVSUSE UURIMISEL JA RETSIDIIVSUSE
VÄHENDAMISELE SUUNATUD MEETMETE ELLUVIIMISEL
RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
kus jälgitakse kindla aastakäiguga seotud isikuid pika aja jooksul. Eestis on
niisuguse uuringu näiteks J. Saare poolt aastatel 1985–1999 läbi viidud uuring
alaealisena kuritegusid ja õigusrikkumisi toime pannud isikute kriminaalsest
karjäärist (Saar, 2003).
Suhteliselt kerge on läbi viia uuringuid, kus võrreldakse ühe ja sama rühma
hoiakuid ja/või käitumist (retsidiivsust) enne ja pärast programmi läbimist.
Seda saab teha nii ametlike allikate (andmed uutest õigusrikkumistest) kui ka
hoiakute ja väärtushinnangute muutumist kajastavate testide abil. Meetodit
kasutatakse näiteks siis, kui võrdlusrühma pole võimalik moodustada; samas
võib olla raske selgitada programmi tegelikku mõju (kui pole võimalik kontrollida
muude tegurite mõju).
Tegemaks rohketest retsidiivsuse uuringutest kokkuvõtlikke järeldusi, on
alates 1990ndatest läbi viidud mitmeid metauuringuid, milles kombineeritakse
eri uuringute andmestik ja meetmete tulemuslikkust väljendatakse summaarse
mõju määraga (overall effect size), ent jäetakse kõrvale lähteuuringute metoodilised
erinevused. Niisugune meetod lubab statistiliselt suuremaid üldistusi,
kuid ei arvestata lähteuuringute läbiviimise tingimusi ja muid tegureid, millel
võis olla tulemustele oluline mõju (Wartna, 2009, lk 177).
Statistilise analüüsiga peaks kaasnema kohaldatava meetme (programmi)
kvalitatiivne analüüs ja selle reaalse kohaldamise analüüs ning oodatavate
tulemuste määratlemine. Välja tuleks selgitada toimemehhanismid (mis ja
miks mõjub), millega püütakse saavutada retsidiivsuse vähenemist individuaalsel
tasandil. Meetmete kohaldamist käsitlevad uuringud tuleks läbi viia
enne programmi käivitamist, kuna vaatleja juuresviibimine võib selle tulemusi
mõjutada.
Programmide tulemuslikkuse hindamisel on nende elluviimise hindamiseks
lihtsaim kasutada standardset aruandlust, kus kajastub programmi suunatud
isikute arv, reaalselt osalenud isikute arv, osaletud tundide arv jne. Kui selline
andmestik on puudulik või kaheldava kvaliteediga, pole programmi tõenäoliselt
nõuetekohaselt ellu viidud. Selliste probleemide ilmnedes tasub enne
programmi mõju hindamist analüüsida selle elluviimise korraldust (Research
Strategy …, 2008).
Meetmete tulemuslikkust iseloomustatakse sageli skaalal „toimiv - mittetoimiv
- lubav - mõju teadmata“, mida kirjeldatakse nn Marylandi aruandes
(Sherman jt, 1997). Toimivaks loetakse meetmeid, mille retsidiivsust vähendav
mõju on teaduslikult tõendatud; lubavate meetmete puhul on nende võimalikust
positiivsest mõjust mõningaid märke ning teiste puhul on selgunud
mõju puudumine (mittetoimivad) või pole hinnangu andmiseks piisavalt infot
(mõju teadmata).
Tavaliselt hinnatakse programmide tulemuslikkust uutest kuritegudest
hoidumise (retsidiivsuse määra) alusel. Petersilia (2003) märgib, et retsidiivsust
vähendavaid programme peetakse töötavaks ja retsidiivsuse vähenemine
ongi ilmselt kõige olulisem meetmete efektiivsuse näitaja, kuid ainuüksi sellest
ei piisa taasühiskonnastamise edukuse hindamiseks – viimane hõlmab märksa
enamat kui vaid suutlikust hoiduda teatud perioodil kuritegude toimepanemisest.
Retsidiivsuse vähendamist puudutavatest meetmetest ja nende efektiivsusest
saab ülevaate rahvusvahelise teaduskirjanduse alusel koostatud uurimustest.
Põhja-Iirimaa autorid (Francis jt …, 2008) analüüsisid peamiselt Marylandi
aruandes (Sherman jt, 1997) käsitletud meetmete tulemuslikkust hilisemate
uurimuste alusel. Toimivana tuuakse esile õigusrikkujate käitumise mõjutamisele
suunatud meetmeid (õigusrikkuja vajadustest lähtuv ja usalduslikel
suhetel põhinev mitmekülgne ravi, terapeutilised kommuunid7, sõltuvusravi),
toetust õigusrikkujale enesega toimetulekuks (tööalane väljaõpe, töövõimaluste
loomine, järelhooldus, sotsiaaltoetus elukoha leidmiseks), perekondade
toetamist (koduvisiidid väikelaste juurde koos koolieelse hariduse andmisega,
pereteraapia stressis perekondadele), noortele sotsiaalsete oskuste õpetamist,
lepitusmeetmeid vägivalla ennetamiseks; samuti situatsioonilisi ennetusmeetmeid
(valvekaamerad vargusohtlikes kohtades, murdvarguste tõkestamise
vahendid) ning probleemidele orienteeritud ja kogukonnakeskset politseitööd
(patrullimine riskipiirkondades, liikluskontroll joobes juhtide avastamiseks).
Mittetoimivaks peetakse range režiimiga noortelaagreid (boot camps), hirmul
põhinevaid meetmeid, intensiivset järelevalvet ilma ravita.
Washingtoni osariigis valminud uurimuses (Aos jt, 2006) analüüsiti retsidiivsuse
vähendamise meetmete tulemuslikkust 35 aasta jooksul ingliskeelsete
riikide 291 retsidiivsusuuringu põhjal. Tulemuslikuks osutusid mitmesugused
õigusrikkujate ravi hõlmavad meetmed, sh uimastisõltlastele (ravi vabaduses
või vanglas, teraapilised üksused vanglas, kognitiiv-käitumuslikud raviprogrammid,
narkokohtud8) ja seksuaalkurjategijatele; töö- ja haridusprogrammid
(kutseõpe ja töötamine vanglas, baashariduse andmine vanglas, tööalane
väljaõpe ja nõustamine vabaduses). Samas jõuti järeldusele, et mitmed programmid
ei olnud retsidiivsuse vähendamisel tulemuslikud (nt järelevalvele
orienteeritud programmid, sh elektrooniline järelevalve). Analüüsi tulemusi
kajastab täpsemalt tabel lisas 1.
Ülalnimetatud autorite uurimustes ei jõutud olemuselt sarnaste meetmete
puhul alati sarnastele järeldustele, kuid selgselt positiivne hinnang on
kummaski allikas antud järgmistele meetmetele:
7 Terapeutilise kommuuni eesmärgiks on uimastisõltlaste rehabilitatsioon uimastivabas keskkonnas, mis hõlmab
nende käitumise ja väärtushinnangute mõjutamist ning igapäevaeluks vajalike oskuste omandamist rühma koostegevuse
ja kaaslaste toetuse kaudu. Tavaline kommuunis viibimise aeg on üks aasta.
8 Tegu on uimastisõltlastele spetsialiseerunud kohtutega, mis lahendavad juhtumeid õiguskaitse- ja uimastiravi
spetsialistide tihedas kootöös. Eesmärgiks on leida lahendus, mis aitaks süüalusel uimastisõltuvusest vabaneda.
Meetmed hõlmavad ravi ja rehabilitatsiooni, järelevalvet kohustuste täitmise üle (sh kohustuslikud narkotestid),
sanktsioone kohustuste rikkumisel, ravi tulemuslikkuse hindamist jm.
28
29