11. Retsidiivsus Eestis - Justiitsministeerium

RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
SISSEJUHATUS
RETSIDIIVSUS EESTIS 2010
Eesti kriminaalpoliitikas on viimastel kümnenditel pidevalt arutletud küsimuste
üle, kuhu tõmmata üks või teine piir. Samas oleme otsustades pidanud
tuginema eelkõige teiste riikide kogemustele, sest meil endil pole vastavaid
uuringuid tehtudki. Tihti õigustab arenenud riikide kogemusest lähtumine
end hästi, kuna kuritegelikule käitumisele viivad tegurid on paljuski universaalsed
ning pole ühtegi riiki, kus neid tegureid oleks suudetud likvideerida,
küll aga on riike, mis on ses suhtes mõnevõrra edukamad kui teised.
Asjaolud, mis ennustavad kuritegude korduva toimepanemise jätkumist
tulevikus, on sarnased neile, mis on seotud esimeste kuritegude sooritamisega
(Zamble ja Quinsey 1997, lk 2). Enamasti ei suuda kriminaaljustiitssüsteem
neid tegureid muuta. Küll aga püütakse leida lahendusi, mis neid tegureid ei
süvendaks – näiteks on aru saadud, et laager- või ühiselamuvanglates kuritegelik
käitumine pigem süveneb kui väheneb.
Kriminaalmenetluses on korduvalt olukordi, kus prokurör ja kohtunik
peavad hindama, milline on parim viis kurjategijaga tegelda: kas ta tuleb
vahistada, mõista talle reaalne vanglakaristus, vabastada ta vanglast ennetähtaegselt
vms. Olgu menetlejal kui palju infot tahes, hinnang isiku tulevase
käitumise kohta saab olla ikkagi vaid oletus. Seda, millel need menetlejate
oletused Eestis praegu põhinevad, analüüsitakse käesoleva uuringu teises osas.
Lisaks retsidiivsuse näitajate väljatoomisele ning retsidiivsusriski hindamise
analüüsile leiab uuringust ka analüüsi selle kohta, kuidas saavad vangid
hakkama pärast vanglast vabanemist.
Retsidiivsuse määratlus uuringus
Käesolevas uuringus märgib retsidiivsus uue kuriteo toimepanemist ning selle
indikaatoriks on isiku kahtlustatavana ülekuulamine pärast vanglast vabanemist,
kohtus süüdi mõistmist või menetluse lõpetamist. Süütuse presumptsiooni
silmas pidades pole selline käsitlus juriidiliselt korrektne: ei saa väita,
et inimene on pannud toime kuriteo, kuni tema suhtes pole jõustunud süüdimõistvat
kohtuotsust. Seetõttu tuleb meeles pidada, et kui uuringus räägitakse
uue kuriteo toimepanemisest, siis ei viita see juriidilisele hinnangule, vaid tegu
on teksti mõistetavuse huvides tehtud lihtsustusega.
Süüdimõistetute retsidiivsuse puhul peetakse silmas isikuid, kellele kohus
reaalset vanglakaristust ei määranud, st inimesi, kellele jäi võimalus panna
vabaduses toime uusi kuritegusid.
Kasutatud lühendid
KarS
KrK
KrMS
VangS
ÜKT
Autorite tänusõnad
karistusseadustik
kriminaalkoodeks
kriminaalmenetluse seadustik
vangistusseadustik
üldkasulik töö
Käesoleva uuringu viisid läbi justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi
talituse nõunikud Andri Ahven (ptk 2,5,6,7) ja Jako Salla (ptk 1,3,4,8,9) ning
Tartu ülikooli õigusteaduse magistrant Siim Vahtrus (ptk 8, 9).
Uuringu avaldamine sai võimalikuks tänu Euroopa Sotsiaalfondi toetusele,
mille abil viidi 2009. ja 2010. aastal Tarkade otsuste fondi raames läbi projekt
„Kurjategijate retsidiivsus Eestis ja retsidiivsusriski arvestamine menetlusotsuse
valimisel ning karistuse määramisel“
Uuringu autorid tänavad:
Anne Kruusement, Helina Voltri, Jarno Jakobson, Kersti Jakobi, Krister
Tüllinen, Mari-Liis Sööt ja Ülle Näär justiitsministeeriumist;
Margit Rõa, Merilin Sülla ja Ragnar Plint registrite ja infosüsteemide
keskusest;
Kaisa-Maarja Jagula riigikantseleist.
Retsidiivsuse uuringu koduleht internetis: www.just.ee/retsidiivsus
8
9