saarde ja häädemeeste kihelkonnad - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Enamasti paiknevad kalmed küngastel või lihtsal ümbritsevast pisut kõrgematel kohtadel.
See asjaolu on tinginud nii mõnigi kord nende kannatadasaamise kruusaveo (näiteks nr 22
Kaassaare talu; nr 51 Peedu talu) või keldrite tegemise käigus (näiteks Kalita mägi nr 23;
Muhu küla Keldrimägi nr 46). Tihti mainitakse, et luid leitud kartuliaugu kaevamisel. Rannikul
on matmispaikadena kasutatud madalamaid luiteid (näiteks nr 27 Keskla talu; nr 69 Sõjamäe
kalme). Samas esineb ka täiesti tasasel maal paiknevaid kalmistuid (näiteks nr 28 Kilingi-
Nõmme; nr 15 Aru; nr 32 Kutsiku; nr 34 teine Kutsiku kalme). Mitme kalme puhul on teadetes
kirjeldatud neid ümbritsenud kiviaedu (nr 24 Kalmeti; nr 32 Kutsiku; nr 60 Savimäe; nr 67
Suitsumatsi kalme). See võib viidata kalmete pühitsetusele katoliiklikul ajal, kuna aed oli
vajalik, eristamaks sakraalset ruumi ümbritsevast (Valk 2001, 23–24). Samas võib aia
tegemine olla tingitud asjaolust, et ilma selleta ei olnud kalme maastikul piisavalt eristuv. Kui
kalmistu paiknes künkal, andis see talle teatud selgelt piiritletud ruumi. Samas võidi matta ka
küngaste kõrvale – näiteks on kalmemäe lähedusest leitud luid Kalital (nr 23). Seega on ka
kalmete mõõtmete kindlakstegemine raske. Enamasti piiritles kalmeala tõenäoliselt siiski
küngas oma suurusega.
Matmissuunda (mis suunda on asetatud surnu pea) on piirkonna kalmeteadetes mainitud
kuuel korral (nr 23, 45, 49, 58, 59, 65) ja seda vaid Saarde kihelkonna alal. Ühel juhul (nr 58
Rootsi talu kalmes) nimetatakse mitmes suunas maetud surnuid, kahjuks suundi täpsustamata.
Mainitakse veel matmist ida suunas (nr 45 Mikunõmme kalmes), lääne suunas (nr 49 Napsu
talu Kalmendis), ida ja lääne suunas (nr 59 Räägu talu kalmes), ida ja lõuna suunas (nr 23
Kalita mäes) ning kirde ja loode suunas (nr 65 Soobiku talu kalmes). Läände suunatud
matmine on kristliku taustaga ja seotud uskumusega, et viimsepäeval tõuseb Kristus idast,
kuigi teadmine sellest ei pruukinud külakalmetesse matnud inimesteni veel jõudnud olla (Valk
2001, 70). Põhjasuunda matmine (kirre ja loe näivad olevat lihtsalt väikesed kõrvalekalded)
võib olla märk vanade, muinasaegsete traditsioonide jätkumisest keskajal, kuigi info sellise
matmissuuna kohta Lõuna-Eesti külakalmetes on üldiselt harv ja ebakindel (op.cit., 72).
Idasuunaline orientatsioon on enimlevinud Võrumaal, kus see seostub soolise
vastandorientatsiooniga. Naisi maeti enamasti peaga ida, mehi lääne poole (op.cit., 71).
Latgalite asualadel oli matmissuund vastupidine (LA 1974, 295). Kuna Saardes pole leitud
erisuunaliselt maetud inimeste sugu selge, ei saa teha kaugeleulatuvamaid järeldusi, kas seal
võis matmisel esineda soolist vastandorientatsiooni ja kui esines, kas see järgis Võrumaa või
latgalite traditsioone. Huvitav on märkus istuli maetud surnute kohta (nr 18 Jurga talu; 35
Külje veski; 47 Mõimesaare talu juures), kuid kuna kõik need teated on pärit Jungilt (kes peab
neid kiviaegseteks) ja kuna keegi teine taolist nähtust ei maini, ei maksa neist erilisi järeldusi
24