saarde ja häädemeeste kihelkonnad - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
saarde ja häädemeeste kihelkonnad - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
saarde ja häädemeeste kihelkonnad - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
3.1.3 Vaheala<br />
Vaheala all mõeldakse siinkohal vööndit eelpoolkäsitletud kahe piirkonna vahel. Selle<br />
läänepiir langeb Saarde kihelkonna läänepiiriga üldjoontes kokku, idapoolne piir aga jookseb<br />
veidi lääne pool Teaste–Tõito<strong>ja</strong> teed. Põh<strong>ja</strong>osas katkestab ala Reiu jõgi oma kallastel paikneva<br />
asustusega, kuid vaheala jätkub <strong>ja</strong> läheb üle Soomaa madalikuks. Maastikuliselt kuulub ala<br />
Liivi lahe rannikumadaliku alla. Piirkonnale iseloomulikuks tunnuseks on arheoloogiliste<br />
muististe täielik puudumine. Samuti ei ole see ka veel tänapäeval asustatud, mõned üksikud<br />
erandid ha<strong>ja</strong>talude näol väl<strong>ja</strong> arvata. Seega pole põhjust arvata, et selles vööndis oleks millalgi<br />
varem elatud.<br />
3.2 Teed ning nende paiknemisseosed muististega<br />
Uurimispiirkonna teede väl<strong>ja</strong>selgitamiseks kasutatakse rahvaluuleteateid, kir<strong>ja</strong>likke<br />
allikaid <strong>ja</strong> erinevaid kaardimater<strong>ja</strong>le.<br />
Iga tee puhul tuleb meeles pidada, et selle tekkimiseks peab olema va<strong>ja</strong>dus, tee peab<br />
kuhugi viima (Masonen 1995, 10). Alguses on ilmselt tegemist pigem kulgemissuunaga, mis,<br />
kui on põhjust seda tihedalt kasutada, muutub teeks (Hindle 2002, 6). Masoneni järgi peaks tee<br />
omama vähemalt ühte neist tunnustest – on alaline, regulaarselt kasutatav ühendus kahe kindla<br />
punkti vahel, mida kasutab rohkem kui üks kogukond; on täielikult või osaliselt ehitatud; omab<br />
juriidiliselt määratletud staatust, mis reguleerivad tee hooldust <strong>ja</strong> kasutusõigust (1995, 10).<br />
Järgnevalt üritatakse vaadelda, kas ka uurimisala läbivad teed vastavad mõnele nendest<br />
kriteeriumitest. Samuti vaadeldakse ühendusteede <strong>ja</strong> muististe vahelisi seoseid, kuna<br />
arheoloogiliste muististe paiknemise põh<strong>ja</strong>l on võimalik teha järeldusi maismaateede vähemalt<br />
osalisest olemasolust, nagu on tõestatud Kagu-Eesti puhul (Veldi 2004, 65). Eeldame, et<br />
sarnased seosed kehtivad ka kõne all olevas piirkonnas.<br />
Üks kõige olulisem ühendustee uurimisaluses piirkonnas kulgeb mööda mereranda (vt<br />
lisa IV, fotod 1 <strong>ja</strong> 3). Nagu juba eespool mainitud, on selle tee läbimist korduvalt nimetatud, nii<br />
otse kui kaudselt, Henriku Liivimaa kroonikas. Kõigil kordadel kasutatakse ladina keeles tee<br />
kohta kõige tavalisemat sõna – via. See tähendab nii teed, tänavat, teekonda, rännakut, kulgu,<br />
käiku, teerada, kui ka juriidilist õigust teatud kohast läbi sõita <strong>ja</strong> kar<strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>da. Kahel korral<br />
kutsutakse seda otseteeks – directa via, via plana (plana tähendab nii tasane kui otse). Tee<br />
mereäärsusele viitavad kaks väljendit – secus mare <strong>ja</strong> iuxta mare (sequor – järgima, millegi<br />
41
Change language