E-Ait - Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivsemad ja initsiatiivikamad ühiskondlike ettevõtmiste suhtes.Veel ütleb Herkman (samas), et noored orienteeruvad popkultuuris vanematest sujuvamaltja on seetõttu ka vanematest meediakriitilisemad ning pole karta, et ühiskondlik japoliitiline pärand katkeb, kui nüüdisaja noored täiskasvanuks saavad.Jaakkola (2010) rõhutab põlvkondadevahelist dialoogi, tuues välja, et põlvkonnad onvastastikku erineval positsioonil ning kumbagi ei saa pidada iseseisvalt toimivaks. Taütleb, et täiskasvanutel ei ole probleemidele tihti samasuguseid lahendusi, nagu on noortelnende meediakogemuse põhjal, kuid noortel pole vanemate kogemusepagasit (samas).Ühisele toimimisele aitab kaasa, kui noored on muutuste initsiaatorid ning vanemadpanustavad oma seniste teadmistega. Viimast mõtet toetavad konsensuse vajalikkusele jadialoogile rõhudes ka Neeme (2011) ja Klaos (2011). Informatsioonitehnoloogia võibsugupõlvi eraldada aga samahästi ka ühendada (Lahikainen jt, 2005).Kokkuvõtteks võib järeldada, et mida kiiremad on muutused keskkonnas, seda suuremaksmuutub põlvkondadevaheline erinevus. Põlvkondadevahelised erinevused rikastavadühiskonda, kuid koostoimimiseks on oluline dialoog.1.2.Laps meediakultuurisMeediakeskkond ümbritseb last juba esimesest eluaastast ning saadab tema kasvamistpidevalt. Kuigi meediavahenditeks võib pidada ka raamatuid ja pilte, kui teabe kandjaid,siis tihti assotsieerub meile meediamõistega ennekõike televiisor ja arvuti, mida võibühisnimetajaga kutsuda ekraanimeediaks. Meediavahenditest on laste hulgas seni justviimased laialdasemat kasutust leidnud. Ka viimase aja telefonid ja mängukonsoolid võibekraanimeedia alla liigitada. Käesolevas töös käsitletaksegi laste ja nende õpetajate suhetmeediaga just ekraanimeediat silmas pidades. Ekraanipõhiseks meediaks loetakse eelkõigeteleviisorit, videomänge ja arvutit (Marshall, Gorely & Biddle, 2006).See, kui palju lapsed on ümbritsetud televiisoritega, erineb piirkonniti ja on muutunud ajas.Näiteks 2002. aastal avaldatud andmete põhjal oli 1990-te alguses televiisor magamistoas20 protsendil 2-7 aastastest Ameerika lastest (Kunkel:376). 2003 aastal Rideout,Vandewater, & Wartella poolt avaldatud uurimuses on magamistoas televiisorit omavatelaste arv kasvanud 36 protsendini (Thorn, 2008).11