E-Ait - Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Olenemata sellest, kas meediakasvatus saab osaks baas-või täiendkoolituse vormis, onoluline õppejõudude ja koolitajate olemasolu. Siin on taas küsimus ühtse süsteemipuudumise kohta – kelle õpetus lugeda adekvaatseks, kui ei olda isegi kokku leppinud, kasmeediakasvatus on õpetus meediaga või meedia kohta? Ainult kool ei õpeta. Nii on seemitmegi aine puhul, eriti selgelt aga just meediavaldkonnas, mis ümbritseb lapsi mujalenamgi kui koolis. Mitmed väljatoodud aspektid viitavad sellele, et meediakasvatus peaksolema aktuaalne teema laiemal pinnal kui kool ent kool ei tohiks selles protsessis sammugimaha jääda.Yates (2001), kes on võrrelnud erinevate innovaatiliste ideede levimist, on muuhulgaskirjeldanud ka Rogersi innovaatiliste ideede leviku teooriat. Viimasega seob Yates kameediakasvatust, mida antakse kõige efektiivsemalt edasi õpetajalt õpetajale. Olenematateadustööde ja õppekavade informatiivsusest, mõjutab õpetajat rohkem vahetu vestlusametikaaslasega, mistõttu on väga suur tähtsus konverentsidel ja töötubadel. Uue teabevastuvõtmisel saab määravaks eelkõige individuaalne kokkupuude inimestega, kel onsamad huvid ja staatus, ning kelle kogemust saab usaldada. (samas)Brown`i (1998) sõnul on meediakirjaoskuse arendamiseks vaja mitme osapoolekaasalöömist. Nendeks võivad olla õpetajad, juhid, spetsialistid, vanemad jne. Ent seeeeldab kohe ka seda, et õpetajad vajavad ulatuslikku väljaõpet. Ka vanemate kaasamisel onoluline roll õpetajatel. Browni näitel on nõudnud arvestatavamad meediakirjaoskusearendamise programmid 2 aastast kollektiivi väljaõpet, et luua arusaam alustest japraktikast. Ta viitab ka uurimusele, mille kohaselt enamik põhikooliõpetajaid pidasmeediaõpetust küll oluliseks, kuid 40 protsenti vastanutest seda õppekava mahukuse jaajanappuse tõttu siiski ei teinud. Lisaks märgib Brown, et neist vähestest õpetajatest, kesongi saanud juhiseid meediaõpetuse läbiviimiseks ja tunnevad end pädevana, tegelebmeediaõpetusega siiski vaid kolmandik. Peale väljaõppe vajavad õpetajad pidevat tuge.Hobbs`i 1998. aastal läbiviidud uurimuses selgus, et 40% koolituse saanud õpetajatest eiteinud peale koolitust mitte midagi meediakasvatuse teemavaldkonnas, 25% tegid midagiüsna hästi, 10% tegid midagi suurepäraselt edasiviivat, ülejäänud 25% tegid midagi, milleloli hoopis vastupidine mõju. Lisaks leidis Hobbs, et kõige efektiivsemat meediakasvatustviisid läbi koolid, kus õpetajad, lapsevanemad ja lapsed suhtusid sarnaselt enamustessemeediakultuuri nähtustesse. (Viidanud Potter 2011, 367).27