R-ANTIK - The European Library

Aga nad suutsid olla agressiivsed ka väljapoole.Tervelt seitsmest rahvusest vaenlastega tulieestlastel muistse vabadusvõitluse kestel kokkupuutuda. Need olid sakslased, lätlased, liivlased,venelased, taanlased, rootslased ja leedulased.Kogu selle vastaste arvuliselt ülekaalukahulgaga tuli võidelda oma piiratud ja kordkorraltrüüsteretkist ikka enam ja enam kannatadasaanud maa ala kahandatud meeste hulgagaja kitsamaks jäänud aineliste vahenditegakuni sakslased, kes kindla maavallutamise eesmärgigakäiku panid väga suuri sõjajõudusid—ristisõitjaid, ordurüütleid, läänimehi ja kaupmehining juurde tõmbasid ka alistatud ja liituastunud põlisrahvaid — lätlasi ja liivlasi, eestlasedalla heitsid. Nende sõjajõudude tuumamoodustasid oma aja paremad sõjaspetsialistid,kutselised sõjamehed, rüütlid, kes selleksolid välja arenenud ristisõdades saadud kogemustenajal.Eestlaste poolt oli see võitlus haruldaseltvisa ja sangarlik. Nii võis oma vabadust kaitstaainult rahvas, kes seda hindas kõrgemaks väärtuseksja kel oli aktiivne elumeel ja kohkumatuvõitlusmoraal. Ja sellised omadused eestlasisvõisid olla ainult rahva sellekohaste võimetepikaajalise arengu vili. Juba eestlaste väljatungkaugel esiajal oma edasiliikumise suuna„loomulikkude piirideni" — mereni, näitabnende aktiivset ja jõulist elumeelt ning suurtvaimset ja kehalist sitkust 2 ).Vaimse kultuuri alal on eestlased seisnudkõrgel tasemel. Neil on olnud oma rahvaluule,millest tõendust annavad suured seni üleskirjutatudkogud, mis on mitte üksi suhteliselt, vaidka absoluutselt võetud suuremad kui ühelgi teiselrahval. Kuigi kogutud materjal, nagu seemeie ajal viimati üles on kirjutatud, ei ulatuoma vanuse poolest kaugemale tagasi katolikuaja lõpust, suurelt osalt on aga koguni tublistinoorem, võib siiski leida vanas rahvalaulus mõningaidelemente veelgi vanemast ajast, naguseda näitavad uurimused keele, stiili, värsi jt.aladelt, mis kinnitab, et juba väga kaugel muinasajaloli eestlastel oma rahvalaul. Samuti oneestlastel olnud kõrgekultuuriline keel, omausund, muusika jne. 3 ).Kirjalikke ülestähendisi eesti keeles aga sel-Arbeit erfolgreich zu schützen und Herren desOstgestades des Baltischen Meeres zu bleiben.Ja sie vermochten sogar den Krieg infremde Länder zu tragen.Insgesamt mit sieben feindlichen Völkernhatten die alten Esten im Kampfe um ihre Freiheitdie Waffen zu kreuzen. Es waren dasDeutsche, Letten, Liven, Russen, Dänen, Schwedenund Litauer. Dieser zahlenmässig überlegenenFeinde hatten sich die Streiter einesdoch ziemlich begrenzten Gebietes zu erwehren,das zudem durch Raubzüge nur zu häufigin Mitleidenschaft gezogen wurde, was natürlichdie materiellen Hilfskräfte wie andererseitsauch die Zahl der wehrhaften Männer jemehr und mehr vermindern musste, bisschliesslich die Deutschen, in der festen Absichtdas Land zu erobern, grosse Heerscharenvon Kreuzfahrern, Ordensritter und Kaufleutein Bewegung setzten und mit Hilfe der unterworfenenund verbündeten eingeborenen Lettenund Liven die Esten bezwangen. DenKern der erobernden Heere bildeten die fürdie damalige Zeit hervorragendsten Spezialistenim Kriegswesen, berufsmässige Krieger,die Ritter, die hier die reichen Erfahrungen derKreuzzüge verwerten konnten.Die Esten hielten sich in diesem Kampfeausserordentlich zäh und tapfer. So konnteseine Selbständigkeit nur ein Volk verteidigen,das die Freiheit als sein höchstes Gut schätzte,ein Volk voller Lebensbejahung und unerschrockenemKampfesmut. Solche Eigenschaftender Esten konnten sich nur als Frucht einerlangdauernden Übung der entsprechendenKräfte des Volkes entwickeln. Schon ihr Vordringenin grauer Vorzeit bis zur natürlichenGrenze ihrer Wanderung, dem Meer, sprichtfür ihre Aktivität, ihren kräftigen Lebenswillenund ihre geistige und körperliche Spannkraft 2 ).In kultureller Hinsicht standen die Estenauf einer hohen Stufe. Sie besassen eine eigeneVolksdichtung, von der die umfangreichenbisher aufgezeichneten Sammlungen —nicht nur relativ sondern auch absolut grösserals irgend eines anderen Volkes — ein beredtesZeugnis ablegen. Obwohl das gesammelteMaterial, wie es in den neuzeitlichen Aufzeichnungenvorliegt, nicht über das Ende derkatholischen Zeit zurückreicht, zum grossenTeil sogar noch jüngeren Ursprungs ist, solassen sich doch im alten Volksliede nochBruchstücke aus ältester Zeit feststellen, wiedas die Forschungen auf dem Gebiete derSprache, des Stils, des Verses u. s. w. gezeigtund damit den Beweis erbracht haben, dassdie Esten bereits in ältester Zeit ihr eigenesVolkslied besassen. Desgleichen hatten sieeine hochentwickelte Sprache, ihren Götterglauben,Musik u. s. w. 3 )13