Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi - Riigikogu

Ühinemine toimus, sest väljaspool ENKL-i oli kunstnikuna tegutseminevõimatu. Liidu liikmeks olek kindlustas toidukaardid, teenimisvõimaluseja materjalidega varustatuse ning aitas vältida „parasiidiks” tembeldamist.Üldise viletsusega võrreldes olid kunstnike elutingimused suhteliselthead. Esimestel sõjajärgsetel aastatel sai enamik kunstnikke töötada omasõjaeelses loomingulaadis, sest võimude suhtumine loomingusse polnudveel vägivaldne. Võib öelda, et kunstielu käivitamiseks kasutas Nõukogudeokupatsioonivõim esialgu rohkem präänikut kui piitsa. Ilmselt olivõimude ettevaatlikkuse üks põhjusi see, et Moskva ei olnud veel kindel,kas ja millises vormis saab ta Baltikumis oma võimu teostada. Keskvõimuebamäärasust püüdsid nn. juunikommunistid kasutada Eesti omapäraõigustamiseks.Siiski tabasid vägivaldsed repressioonid ka kunstnikke. Juba 1945.aastal arreteeriti skulptor Aleksander Eller ja maalikunstnik Varmo Pirk,1948. aastani oli sõjavangide laagris Soomes sõdinud Ilmar Malin.Kunstipoliitika üldine suund pandi paika juba 1945. a. märtsis EKPKeskkomitee ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega „Kunstiarendamisest ja ülesannetest ENSV-s”. 12 Seal oli öeldud, et kunstitegelastetähtsaim ülesanne on rahva kasvatamine Nõukogude vaimus ning ettuleb pidada „otsustavat võitlust fa‰istliku ideoloogia jäänuste ja kodanlikunatsionalismi vastu kõigi kunstivahendite abil”. Võimumehed nõudsidpoliitilise sisuga pilte (revolutsionääridest, kaasaja elust) ning taunisid nn.puhast, apoliitilist kunsti, 13 kuid esialgu jäid nõudmised üldsõnaliseks japigem soovituslikuks. Kunstnik võis veel senises loomelaadis jätkata.Süngeim ajajärk Eesti kunstnike elus algas 1940. aastate lõpul. NSVLiidu kultuuripoliitika karmistamisest andsid ähvardavat aimu NLKP1946. a. kurikuulsad otsused, kus mõisteti hukka apoliitlilisus, ideelagedus,formalism, kosmopolitism jt. kunsti nn. surmapatud. 15. oktoobril1945 toimunud ENKL-i kongressil võeti vastu resolutsioon „puhta kunstiköidikus sipleva kunstielu edaspidiseks tervendamiseks sotsialistlikurealismi suunas”. 141948. aastal hakkas selguma, et Moskva ei talu enam mingit kohalikkuomapära. Hakati kolhoose looma ja Eesti kultuuri üleliidulistemallide järgi jõhkramalt painutama. Kultuurielu staliniseerimine viidilõpule 1950. a. Moskva soove aimates ja endale suuremat võimu ihaldadeshakkasid juunikommunistide juhitud Eesti kultuurielu ründamamõned äärmuslikud stalinistid eesotsas Max Laossoniga. Esimesenasattus tema löögi alla (Moskvas toimunu eeskujul) teatrikriitika, kuidLaossoni kirjutiste põhjal oli selge, et ta on võtnud suuna kõigi kunstiliikideründamisele. Laosson kirjutas „Lääne-Euroopa kodanluse mandunudideoloogiast”, 15 millest mõned kriitikud olevat nakatunud, samutisellest, kuidas välismaise ees lömitamine „mürgitab nõukogude kunstielu”,ja sellest, kuidas „kodanliku estetismi sabas sörkijad” soosivad„kunsti kunsti pärast”. 16K U N S T I E L U1 0 7