Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi - Riigikogu

nn. maksuvõlglasest peremeest said kaks aastat vangistust ja saadetipärast karistuse kandmist Siberisse oma perede juurde sundasumisele.Märtsiküüditamise ohvrite koguarv on 32 536, nende hulka on arvatudka 10 331 mitteküüditatuks nimetatut, koduta jäänud lindpriid,kes elasid KGB pideva jälitamise olukorras. Siberis sundasumisel ollessuri ajavahemikus 1949–1958 2896 inimest. Arvestades ühtlasi seda, etsündimuse üldkoefitsient jäi selle represseeritute kogumi puhul (u. 32 500inimest) normaalsest üle kaheksa korra madalamaks, tuleb eesti rahvakaotustele lisada u. 5000 sündimata last. 22Märtsis 1950 toimunud EKP VIII pleenumil anti löök ka Eesti haritlaskonnapihta. Kommunistlik partei kuulutas suurema osa vanema põlveharitlastest nn. kodanlikeks natsionalistideks, neid hakati hulgaliselttöölt vallandama ja vahistama. Vanglad ning sunnitöölaagrid täitusid arstide,kirjanike, heliloojate, kooliõpetajate, teadlaste, vaimulike, inseneridejpt. elualade esindajatega, kes olid truuks jäänud rahvuslikule vaimuleega võtnud omaks võõrast ideoloogiat. Arreteeriti ka juhtivad juunikommunistid,kes olid veel puutumata jäänud, nagu Nigol Andresen ja HansKruus, ning isegi vanad kommunistid Hendrik Allik ja Arnold Veimer. Nadolid Eesti riigi reetmisega oma ülesande täitnud ning kommunistlik reÏiimei vajanud neid enam. Vallandatud inimesed asendati kõikjal peamiseltVenemaalt sissetoodud Venemaa eestlaste või muukeelsete ebakompetentsetespetsialistidega. Arreteeritud või põlu alla sattunud haritlastelastele olid kõrgkoolide uksed suletud.Viimane suur repressioonide laine oli Eestis aastail 1950–1951, mõniaeg enne diktaator Jossif Stalini surma. Peale haritlaste vahistati veelpaljud, kes olid juba 1945. aastal kantud KGB koostatud nn. sotsiaalseltohtlike isikute nimekirja, kuid esialgu jäänud vaid järelevalve alla. Neistkahest aastast on teada vähemalt 4555 vahistatut, kuid andmed polelõplikud. Kõigi nende massiliste vägivallaaktide tõttu elas eesti rahvaspideva hirmu õhkkonnas. Piiramatu võimuga partei- ja julgeolekuorganisatsioonidejuhid võisid ükskõik kelle mis tahes ettekäändel kuulutadarahvavaenlaseks ning sunnitöölaagrisse saata. 23Pärast J. Stalini surma hakkas repressioone järk-järgult vähemaksjääma ning aastast 1956 algas nn. sulaaeg, mis tõi kaasa poliitvangidevabastamise. Vabastamine ei tähendanud aga automaatselt kodumaaletagasipöördumise võimalust ega kodanikuõiguste taastamist. Ja ka Siberistnaasnuna jäid kommunistlike repressioonide ohvrid salajase järelevalvealla, nende suhtes kehtisid salajased piirangud nii elu-, töö- kui kaõppimiskoha suhtes jms. Nende kahtlustamine kestis kuni Nõukogudeperioodi lõpuni.Repressioonid eesti rahva suhtes kestsid aga kogu Nõukogude okupatsioonivältel edasi, omandades vaid teised vormid. Üks neist oli intensiivnekoloniseerimine. Organiseeritud värbamisega toodi Venemaalt Eestisseuute tööstusobjektide tarvis hulgaliselt võõrtööjõudu. Kui 1944 oliÜ L E V A A D E O K U P A T S I O O N I D E S T1 9