Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi - Riigikogu

V A L G E R A A M A Ttundma ning selle mõjul alla andma, vaikima või muganduma, olukorragaleppima, või veel enamgi – võimuga kaasa minema, sest see oli ka hirminimliku eneseteostuse ärajäämise ees. Hirmu ja ärevuse tekitamine oliinimsusvastaste meetmete eesmärk ja ühtlasi tagajärg. Teiselt pooltpüüti Eesti ühiskonnale kestva vägivallaga tekitatud rasket traumat rahvaühismälust kustutada lakkamatu ajupesuga, mis tähendas inimesteisiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade järjekindlat sunniviisilistümberkujundamist. Ajupesu objekti tunde- ja tahteelu pidimuunduma nn. Nõukogude inimesele kohaseks, tal ei tohtinud olla eirahvuslikke, religioosseid ega üldinimlikke ideaale. Süüdistused nõukogulikestnormidest kõrvalekaldumises tõid kaasa repressioone. 9Peamised vägivallameetmed olid massimõrvad, küüditamised, 10piinamised ja ähvardused. 1940.–1941. aasta sovetliku terrori ulatust,käiku ja julmust kirjeldasid üksikasjalikult Saksa okupatsioonivõimud, kestaotlesid sõjas NSV Liidu vastu eesti rahva toetust. Selle terrori ellujäänudohvrid võisid sakslaste esitatud andmeid kinnitada. Hirm Nõukogude võimutagasituleku ees sundis 1944. a. kümneid tuhandeid eestlasi kodumaaltpõgenema. Kojujäänutest allutati teise Nõukogude okupatsiooniajal väga paljud juba 1940.–1941. aastast tuntud meetmetele.Piinamist võib liigitada kehaliseks ja psüühiliseks. Mõlemat peetiNSV Liidus õigustatuks 11 ning neid rakendati kui teabe, ülestunnistusteja pealekaebuste väljapressimise rutiinseid abinõusid.Kehalise piinamise võtetest olid kasutusel peksmine, lämmatamine,tuleleegi või elektrivooluga „töötlemine”, suguelundite pigistamine, peaja kaela väänamine, pea „mahakeeramine” jt. Piinatavate kisa ja oigeidvõimendati mõnel pool valjuhääldeist või heliplaadilt . 12Psüühilise piinamise võtted olid ähvardamine kehaliste vigastuste tekitamisega,püstoliga pähe sihtimine, pikaajaline ärkvelhoidmine, öisedülekuulamised, mitmeks päevaks pimedasse üksikkongi paigutamine jms.Sunniti ka vaatama teiste ülekuulatavate, sh. omaste piinamist ning samutiosalema nende alandamises (nt. pandi üks ülekuulatav põlvili, suupärani, ning teine pidi talle kuklalasu ähvardusel suhu urineerima, etuurija saaks viimaselt esimese vastu soovitud „ülestunnistuse”).Psüühilisest piinamisest inimteadvusse jäänud jäljed on sageli rängemadkui kehavigastused. Niiviisi saadud „ülestunnistuste” põhjal võidilangetada surmaotsus, eriti poliitilistel protsessidel, kus piisaski üksnessüü omaksvõtmisest. Nende „ülestunnistustega” on võimalik tagantjäreleülestõstetud aegumatute poliitiliste „süüasjade” puhul manipuleeridapahatahtlikult nüüdki.Uurijad võisid piinatavalt saavutada rõõnamise, s. t. tõelise võiväljamõeldud süü kaassüüdistatavale veeretamise („ega mina üksi”,„mitte niivõrd mina kui tema” vms.) või öördamise (pealekaebavateatamise). Kuni 1950. aastateni kehtis Nõukogude õigusemõistmisesnn. Võ‰inski doktriin, mis tähendas süüdioleku presumptsiooni – riigil5 4