Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi - Riigikogu

kunstnike vahel. Presidendi venna mõju Kultuurkapitali summade jagamiseleoli olnud liiga suur. Eriti kahetsusväärsed olid katsed siduda riikliktoetus nn. kutseõigusega, s. o. kunstikooli diplomi olemasoluga. Viimastpolnud mitmel silmapaistval kunstnikul, kelle haridustee oli katkendlikuksjäänud, ning selline poliitika oli kompromiteerinud riigivõimu paljudeharitlaste silmis. See aitab seletada, miks Tartu kunstiühingu „Pallas”juhatuse koosolek, mis toimus 26. juunil 1940, asus innukalt kavandamakunstielu ümberkorraldamist ja koguni saatis tervitustelegrammidmitte ainult uue valitsuse juhtidele, vaid ka NSV Liidu saadikule. 2 Paljudkunstnikud nägid muutunud poliitilises olukorras võimalust lahendadamitmeid mureküsimusi, aga ka lihtsalt karjääri teha. 1940. a. II poolelkerkisid esile peamiselt nooremad, seni vähemtunnustatud kunstnikud,mitmed vanemad või konservatiivsemad kunstnikud seevastu jäid isevõi tõrjuti kõrvale. 3 NSV Liidus oli selleks ajaks juba ainuvalitsevaks jakohustuslikuks saanud nn. sotsialistliku realismi juurutamine, kuid Eestiuued võimurid sellega ei kiirustanud. Rõhutati hoopis kunsti tähtsustja kiideti kunstnikkonda enneolematul viisil ja määral. 4 Riigi raha eesttelliti okupantidele meelepärase temaatikaga kunsti, sealhulgas igasugustemiitingute ja rongkäikude kujundusi, kuid raha jätkus ka poliitiliseltneutraalse kunsti jaoks. 5Kunstiteoste vormile esialgu väga karme ettekirjutusi ei tehtud, kuidalustati kunstnike allutamist nõukogulikule bürokraatiale. Selleks õnnestusära kasutada asjaolu, et paljud kunstnikud soovisid luua üle-eestilistkunstnike kutseorganisatsiooni. Eesti Vabariigis polnud selle loominekorda läinud ja seetõttu võtsid paljud kunstnikud aktiivselt osa 25. juulil1940 korraldatud üleriiklikust kunstnike kongressist. Selle ettevalmistamiseksmoodustati juuli alguses organiseerimistoimkond. Tartu kunstnikudvalisid sinna Aleksander Vardi, Juhan Nõmmiku, Kaarel Liimandi, ArkadioLaigo ja Ernst Jõesaare, Tallinna kunstnikud Richard Sagritsa, VoldemarMelliku, Johannes Greenbergi (valiti ka toimkonna esimeheks), FerdiSannamehe ja Adamson-Ericu (sai toimkonna sekretäriks). Haridusministeeriumisoovil lisati toimkonda kunstiteadlased Hanno Kompus,Sten Karling ja Armin Tuulse. Toimkonna esmaülesanne oli loovkunstnikenimekirja koostamine, see valmis 19. juulil 1940. 6 Nimekirja oli esialgukantud 142 kunstnikku, kes said kongressil hääleõiguse. Kongressi mandaatkomisjonlisas veel 59 nime.Kongressil kavandati kunstnike organiseerimist, kunstihariduselaiendamist ja muuseumide arendamist 7 . Mõningaid kunstnike kongressisoove asusid võimud ka ellu viima. Tartu kunstnike meeleheakstugevdati kunstikooli „Pallas” positsiooni. 1940. a. augustis avaldas noorkunstiteadlane Villem Raam optimistliku artikli Eesti muuseumide tulevikust.8 Varsti määratigi V. Raam Tallinnas asuva Riikliku Kunstimuuseumidirektoriks, Tartusse asutati Kunstimuuseum 1941. a. alguses. Kunstnikeorganiseerimise võttis aga okupatsioonivõim samm-sammult eneseK U N S T I E L U1 0 3