TarTu ÜlIkool ja Põhjasõda - Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum

PõhJaSõJa PeegeLduSi üLiStuSkõnedeS karL Xii-Le
korral naaseb sama kõne algusse (lk 84–85), et siis hüpata peaaegu
viieks leheküljeks (lk 20–25) hoopis Buchneri esimese panegüürika
juurde (Oratio prima, lk 63–67), põigates lõpuks (lk 24) veel korraks
teise kõne juurde (Oratio secunda, lk 95) Laenatud lõigud on mõnikord
seotud lahinguolukorra (vt ülalpool), veel rohkem aga Karl XII
(ehk Gustav Adolfi) kui õiget usku kaitsva ja röövelliku vaenlase vastu
võitleva kuninga kirjeldamisega 47
Ka suur osa antiikkirjandusest laenatud motiividest ja sõnavarast,
mis antiigiteadlikule lugejale kohe kõrvu ja silma hakkavad, on
Mobergi teksti jõudnud Buchneri vahendusel Mõned näited:
Lk 24 viitab Moberg sellele, kuidas Karl on jumala abiga päästnud
liivimaalased: vooruse tõttu, nii ohtudest, leegi ja mõõga käest
kui otsekui julmimate vaenlaste kurgust meie ja kogu isamaa heaks
välja rebitud ja päästetud, taas otse üle võetuna Buchneri kõnest
(Gustavus Magnus, lk 67) Samas on Buchnerile vastase kujutamisel
olnud eeskujuks Cicero „Kolmas kõne Catilina vastu”, mille alguses
lk 1 esinevad järgmised sõnad (Buchneril ja Mobergil esinevad on alla
joonitud): Rem publicam, Quirites, vitamque omnium vestrum, bona,
fortunas, coniuges liberosque vestros atque hoc domicilium clarissimi
imperi, fortunatissimam pulcherrimamque urbem, hodierno die
deorum immortalium summo erga vos amore, laboribus, consiliis, periculis
meis e flamma atque ferro ac paene ex faucibus fati ereptam et
vobis conservatam ac restitutam videtis. Tõlkes: „Te näete, kviriidid,
kuidas vabariik ja teie kõigi elu, vara, hea käekäik, teie naised ja lapsed
ning see suurima impeeriumi kese, õnnelikem ja kauneim linn,
on tänasel päeval tänu surematute jumalate armastusele teie vastu,
minu nõuannete ja ohtuseadmise tõttu rebitud leekide ja mõõga ja
peaaegu saatuse kurgust ning hoitud teie jaoks alal ja taastatuna ”
Üsna palju aga leidub nii Mobergil (enamasti Buchneri vahendusel)
kui ka Cameenil lihtsalt fraase, mida esineb ka antiikautoritel,
ja mis näitavad autori keelekasutuse antiikset stiiliideaali, ükskõik
kas kõne alla tuleb hinge käsitlemine kehasse vangistatuna (vincula
corporis, vrd Seneca Vanem, Veenmised 2 6 6; Cicero Cato vanem
ehk vanadusest, 81), vaenlase võrdlemine öiste varaste ja röövlitega
(fures nocturni et latrones Livius, Linna asutamisest 38 59 10),
47 Gustav Adolfi kui protestantismi kaitsja ülistamisest vt ka Hans Helander, Neo-
Latin Literature in Sweden in the Period 1620–1720 (Uppsala, 2004), 378–379
59