TUBERKULOOSI DIAGNOSTIKA, RAVI JA RAVI JÄLGIMISE ...

26
Tuberkuloosi diagnostika, ravi ja ravi jälgimise juhised
2.4. Mükobakterite mikrobioloogilised määramise meetodid
Bakterioskoopia
Bakterioskoopia on kiire ja lihtne meetod happekindlate mikroobide kindlakstegemiseks
bioloogilises materjalis. Selle meetodi puhul peab arvestama järgmisi
asjaolusid:
• Meetodi efektiivsus sõltub laborandi kompetentsusest ja kvalifikatsioonist.
• Madal tundlikkus. Tavaliselt on positiivseks tulemuseks vajalik vähemalt
>100 bakterirakku/ml kohta. Seetõttu tuleb alati kahtluse korral
mükobakteritest põhjustatud infektsioonil teha ka külv vastavatele söötmetele.
• Pole võimalik eristada tuberkuloositekitajaid teistest mükobakteritest.
• Oht materjali saastumisele keskkonnast pärinevate mükobakteritega. Nende
allikateks võivad olla kraanivesi, saastunud värvained, mükobakterite
ülekanne immersioonõli vahendusel jms.
Enamlevinud on kaks meetodit happekindlate mikroobide värvimisel: Ziehl-Neelsen
meetod (ZN) ja fluorokroomidega värvimine (FM). ZN meetodil värvitud preparaate
uuritakse tavalise valgusmikroskoobi abil, FM meetodil aga luminestsents-mikroskoobi
abil.
Mükobakterite kiirdiagnostika otse uuritavast bioloogilisest materjalist
Nukleiinhapete amplifitseerimistehnikate ( nii RNA kui ka DNA amplifitseerimise
süsteemid) kiire areng on oluliselt kiirendanud mükabakterite kindlakstegemist
algmaterjalist. Meetodi eelis on see, et tulemuse saab ühe päeva jooksul, kuid probleemiks
on meetodi kõrge hind ning ka meetodi tundlikkus. Amplifitseerimismeetodite
tundlikkus on ligikaudu 95% ning spetsiifilisus 98% juhul, kui uuritava materjali
bakterioskoopilisel uuringul on leitud happekindlaid baktereid. Juhul kui uuritavas
materjalis on vähem baktereid ja algmaterjali bakterioskoopia on happekindlate
bakterite suhtes negatiivne, on nukleiinhapete amplifitseerimistehnikad positiivsed
48–53% külv-positiivsetel patsientidel ning spetsiifilisuseks jääb 95%.
Kiirmeetodid ei asenda klassikalisi bakterioskoopilisi ning külvi meetodeid, eriti siis,
kui on vajadus määrata haigustekitaja ravimiresistentsust.
Metoodika puudusteks on kontaminatsioonioht (valepositiivne vastus) ja inhibeerivate
substraatide esinemine bioloogilises materjalis (valenegatiivne vastus).
Uurimustulemus on positiivne ka juhul, kui haige eritab surnud baktereid. Seetõttu
saab neid tehnikaid kasutada üksnes esialgse diagnoosi kinnitamiseks, kuid mitte
patsiendile rakendatud ravi efektiivsuse hindamiseks.
Külv mükobakterite isoleerimiseks
Kõik kliinilised materjalid, kus kahtlustatakse mükobakterite olemasolu, tuleb külvata
järgmistel põhjustel: (1) külv on palju tundlikum kui bakterioskoopia, olles võimeline
määrama isegi 10 bakterit/ml olemasolu; (2) välja kasvanud mükobakterid saab