TUBERKULOOSI DIAGNOSTIKA, RAVI JA RAVI JÄLGIMISE ...

66
Tuberkuloosi diagnostika, ravi ja ravi jälgimise juhised
XI. TUBERKULOOSI PROFÜLAKTIKA
Profülaktiline ravi on defineeritud selles väljaandes kui ravi, mis aitab hoida ära
M.tuberculosis’e poolt põhjustatud infektsiooni isikul, kes on eksponeeritud tuberkuloositekitajatele.
Profülaktilise ravi efektiivsus pole maailmas piisavalt tõestatud.
Eristatakse spetsiifilist ja mittespetsiifilist tuberkuloosi profülaktikat.
1. Spetsiifiline
• vaktsineerimine
• tuberkuloosihaigete kontaktsete uurimine
• profülaktiline ravi
• infektsioonikontrolli meetmete rakendamine
2. Mittespetsifiline
• organismi üldine tugevdamine
• toiduainetega ja lastega töötavate inimeste regulaarne profülaktiline kontroll
• elatustaseme ja elutingimuste üldine parandamine
1. Vaktsineerimine
Tuberkuloosivastane vaktsineerimine
Vaktsiin BCG’a (Bacillus Calmette Guerin) kujutab endast nõrgestatud virulentsusega
mükobaktereid, mida kasutatakse tuberkuloosivastaseks profülaktikaks. Vaktsineerimine
kaitseb tuberkuloosi dissemineerunud vormide eest, näiteks väldib tuberkuloosse
meningiidi ja dissemineeritud tuberkuloosi kujunemist lastel. Ei ole piisavalt
tõendeid vaktsiini efektiivsuse suhtes infitseerumise vastu. TT- järgse paapuli suurus
ei korreleeru vaktsinatsiooni efektiivsusega.
Vaktsinatsiooni puhul tuleb teada, et:
1. TT konversioon peale vaktsinatsiooni on vähem kui 100%
2. Keskmine TT reaktsioon on alla 10 mm
3. Tuberkuliini tundlikkus väheneb korrelatsioonis vaktsinatsioonist möödunud
ajaga.
Kõik terved vastsündinud kuuluvad Eestis kohustuslikule vaktsineerimisele (BCG)
4–6 elupäeval sünnitusmajas. Vaktsiini annuses 0,05 mg süstitakse intrakutaanselt
õlavarre proksimaalsesse kolmandikku. 4–6 nädala pärast tekib süste kohal infiltraat,
mis jääb püsima ja taandarenedes jätab armi. TT muutub positiivseks (alla 10 mm)
ühe aasta jooksul peale vaktsineerimist (postvaktsinaalne allergia). Postvaktsinaalne
allergia püsib 15–20 aastat, vähenedes ajas (Rieder, 2002, lk 123).