TUBERKULOOSI DIAGNOSTIKA, RAVI JA RAVI JÄLGIMISE ...

Tuberkuloosi diagnostika, ravi ja ravi jälgimise juhised 27
samastada; (3) külvi abil isoleeritud bakteritel saab määrata ravimtundlikkuse; (4) külvi
abil isoleeritud haigustekitaja tüved saab genotüpiseerida, et kindlaks teha võimalikku
laborikontaminatsiooni või siis täpsustada haigustekitaja ülekannet patsientide
vahel. Üldiselt on külvimeetodi tundlikkus 80–85% ja spetsiifilisus 98%.
Kasutusel on kolme tüüpi traditsioonilisi söötmeid: munal baseeruv (Löwenstein-
Jensen sööde), agarsööde (Middlebrook 7H10 ja 7H11 söötmed) ja vedelsöötmed
(Middlebrook 7H12, jt.). Vedelsöötme süsteemid võimaldavad haigustekitaja välja
kasvatada 1–3 nädalaga, kusjuures tahkel söötmel võib see aega võtta 3–8 nädalat.
Tahked söötmed võimaldavad hinnata bakteripesa morfoloogiat ning hõlpsasti tindlaks
teha nn. segakultuurid ehk teiste mittesoovitud bakterite kohaloleku. Väga harva võib
esineda ka selliseid M. tuberculosis’ e tüvesid, mis kasvavad ainult Löwenstein-Jensen
söötmel. Tahkel söötmel on võimalik pesade hulka kokku lugeda ning seeläbi anda ka
kvantitatiivne hinnag uurngule. Eelnimetatud põhjustel soovitatakse mükobakterite
külviks kasutada samaaegselt nii vedel- kui ka tahkeid söötmeid.
Mükobakterite isolaatide samastamine
Mükobakterite perekonda kuulub rohkem kui 80 erinevat liiki mükobaktereid, mis
bakterioskoopilisel uuringul on üsna ühesugused. Ligi pooled neist, nii saprofüüdid
kui ka potentsiaalset patogeensed mükobakterid, on inimeselt isoleeritavad. Seega
tuleb iga külvi abil isoleeritud tüvi ka samastada/identifitseerida. Nimetatud
eesmärgil võib kasutada biokeemilisi teste, molekulaarseid tehnikaid (nukleiinhapete
sondid, PCR, DNA järjestuse määramine), kromatograafilisi meetodeid (gaas-vedelik
kromatograafia, kõrgetasemeline vedelik kromatograafia).
2.5. Mikrobioloogilise uuringu interpretatsioon
Mükobakterite klassikaline uurimine toimub etapiviisiliselt:
• bakterioskoopia,
• külv ja samastamine
• ravimtundlikkuse määramine.
Bakterioskoopial happekindlate pulkbakterite leidmine ei tähenda sugugi mitte alati
tuberkuloosi diagnoosi. Diagnoos saab mikrobioloogiliselt korrektselt kinnitatud, kui
välja kasvanud mikroobikultuur ka samastatakse.
Ühekordne M. tuberculosis’e, M. bovis’e ja M. africanum’i isoleerimine haigematerjalist
omab alati kliinilist tähendust. Atüüpiliste mükobakterite ühekordne isoleerimine
ei pruugi aga omada kliinilist tähendust, vaid võib olla juhuleid, asümptomaatiline
kolonisatsioon, instrumendi (bronhoskoobi) kontaminatsioon jne. Sellepärast on
mükobakterioosi diagnoosimisel vajalik lähtuda järgmistest kriteeriumidest:
• Rögast ja uriinist peab sama mükobakter (mittetuberkuloosne) olema isoleeritud
vähemalt kolmel erineval ajahetkel võetud bioloogilisest materjalist
(kolonisatsiooni ja/või juhuleiu välistamiseks). Isoleeritud ja samastatud
mükobakter peab sealjuures olema ka kliiniliselt relevantne.
• Verest, koebiopsiast ja erinevate suletud õõnte punktaatidest on diagnoosi
kinnituseks ka mükobakteri ühekordne isoleerimine.