JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

kõige õhemad. 21
Plaane lugedes selgub, et kaevati 20 sentimeetriste korriste kaupa, mida tänapäeval
sedavõrd segatud ja hiliseid, kesk- ja varauusaegseid kihte uurides vaevalt tehakse.
Siiski olid need välitööd oma aja kontekstis igati kõrge teadusliku tasemega, pealegi oli
tegu esimeste ja seni viimaste puhtaloomuliste probleemkaevamistega Rakvere
Vallimäel, kuna 1975–1989 toimunud välitööd olid ühelt poolt tingitud kivilinnuse
restaureerimisest tulenevatele küsimustele vastuste saamisest – seega teaduslikest
probleemidest –, teisalt aga sageli, eriti esimestel aastatel ning kahjuks osalt hiljemgi,
pigem pääste- kui probleemkaevamiste iseloomuga.
Tõnisson kajastas Rakvere Vallimäel asunud muinaslinnust ka oma
populaarteaduslikus raamatukeses "Linnamäed ja maalinnad" (1966, 14–16), mis ei
olnud küll kirjutatud akadeemilisi nõudeid silmas pidades, kuid andis (ja annab siiani)
väga hea ülevaate muinaslinnuste toonasest uurimisseisust. Eelnimetatud teoses kirjutas
arheoloog ka linnuselt leitud loomaluudest (Tõnisson 1966, 16), kuid detailsemalt on
seda teinud Kalju Paaver oma venekeelses monograafias "Формирование териофауны
и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене", kus avaldas muuseas
pildid kahest Rakverest leitud valgejänese alalõualuust (Паавер 1965, tabel III, 3–4).
Pärast kaevamiste lõppu tuli arvukad metall-leiud konserveerida. Taas aitab meid
RMK, kus on kirjutatud, et muuseumi töötaja Laine Leet käis 1962. a toonases Riiklikus
Ajaloomuuseumis restauraatori juures konsultatsioonil ja alustas seejärel raudesemete
konserveerimist keetmise teel. Leidude konserveerimine jätkus Rakvere muuseumis ka
järgmistel aastatel (Pajos s.a., 34, 38, 43).
Vaevalt aasta pärast kaevamistulemuste publitseerimist ilmunud populaarteaduslikus
raamatus "Kas tunned maad" (Eilart jt 1965, 189) ei seata Rakvere Vallimäel asunud
muinaslinnust kahtluse alla ning seostatakse seda üheselt Henriku Liivimaa kroonikas
nimetatud Tarvanpeaga, pidades viimast Rakvere rajooni tähtsaimaks muinaslinnaks
ning Virumaa peamiseks keskuseks.
Ka populaarses raamatus "Arheoloogiga Eestimaa teedel" 22 peeti Rakvere linnust
21 Suure abi eest Tõnissoni 1959. a kaevandi plaani tõlgendamisel kuulub tänu Tõnno Jonuksile (2013),
kes juhtis siinkirjutaja tähelepanu proseminaritöös esinenud ebatäpsustele (Ervin 2013, 13).
22 Kuigi see teos ilmus 1977. aastal, kuulub ta olemuslikult veel eelnevasse, linnuse 1975. a alanud
uurimise eelsesse perioodi.
14