JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

tõttu enam tagantjärele üheselt määratav (Ervin 2013, 25).
Jättes kõrvale aaret puudutavad probleemküsimused, võiksime nõustuda Tõnissoni
üldistavate tõlgendustega. Nimelt täheldas ta, et mündileiud korreleeruvad üldiselt hästi
viljakate põllumaade ja soodsate liiklusoludega aladega, nähes ka seost müntide rohke
esinemise ja omaaegsete teede ning turu- ja sadamakohtade vahel, ühtlasi märkides, et
viimastest võisid aja jooksul kujuneda linnatüüpi keskused. Nii ei saa meiegi Rakveres
ja selle ümbruses leitud mündiaardeid juhuslikuks pidada, nagu seda ei teinud juba
Tõnisson (1962, 229–230).
Nii võime praegu pilku ajas tagasi heites pidada Rakvere muinasasustuse
arheoloogilist leidmist ainult aja küsimuseks: see pidi varem või hiljem tõeks saama.
Mõistagi seisid tollal, 1960. aastatel, need avastused alles ees.
Ajaloolane Odette Kirss (neiupõlvenimega Landberg) kirjutas 1967. aastal Rakvere
minevikku tutvustades, et Vallimäe linnuse lähedal asus väike, "6-adramaaline küla
Rakavar" (Landberg 1967, 167). Üldiselt on seda "Taani hindamisraamatus" (vt
Johansen 1933, 33, 565) nimetatud küla seostatud Rägaverega.
Populaarses teoses "Arheoloogiga Eestimaa teedel" (I tr. 1977, II tr. 1989 33 ) mainiti
varaseimate linnast saadud leidudena keskmisse rauaaega dateeritud oda- ja nooleotsa,
mis leiti Vallimäelt Vallikraavi ja toonase Kalinini, praeguse Pika tänava vaheliselt alalt
30–50 cm sügavuselt. Nimetati ka nooremasse rauaaega dateeritud pronksist
hoburaudsõlge ja eelnevalt käsitletud mündiaaret. Täheldati, et Rakvere keskset tähtsust
silmas pidades on muinasaegseid leide vähe (Lõugas & Selirand 1977, 252–253; 1989,
285, 290–291).
Odaots on arvatavasti sama, mis Ajaloo Instituudi kogus leiduv (AI 3749), kuna
klapivad nii leiukoht kui dateering: Ain Mäesalu (2013) sõnul pärineb odaots
tõenäoliselt keskmisest rauaajast, kuid välistada ei saa ka viikingiaega. Seevastu samuti
Vallimäelt kruusavõtmisel leitud väidetav nooleots (ERM A 476: 56), mis on 15 cm
pikk, sujuva üleminekuga rombilise läbilõikega teravikust (11,3 cm) putkeosaks (3,7
cm), ei sobi oma pikkuse poolest nooleotsaks, ent võib oletamisi olla Peterseni E-tüüpi
odaotsa väikevorm (Mäesalu 2013).
33 Ka teose "Arheoloogiga Eestimaa teedel" 1989. aastal ilmunud täiendatud kordustrükk kuulub sellesse
perioodi, kuna ei käsitle Toivo Ausi 1984. aasta uurimistöid (vt ptk 1.2.2).
22