JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

ordumeister Plettenbergi Tallinna penniks, mis vermiti 1535. aastal – kloostri
tegutsemisajal.
Evald Tõnissoni Rakvere linnusel toimunud arheoloogiliste välitöödega samadel
aastatel (1959–1960), kui tehti põhjalikke ümberehitusi Teatrimäel asuvas
kultuurimajas, kaevati teatriõuele kraave ja auke. Plaani lugedes selgub, et paigaldati
kanalisatsioonitrass kultuurimaja lõunaseinast ca. 3-4 m kaugusele ning õlipaak
mõõtudega ca. 5 x 6 m teatrimaja idaseinast ca. 12 ning kultuurimaja lõunaseinast ca. 14
meetri kaugusele, samuti õlijuhe suunaga õlipaagist kultuurimajja ehk lõunast põhja
suunas. Leiti müürikatkeid, paeplaatidega kaetud põrand, gooti akna raidkiviraamistuse
tükke, põlenud koldekivi 74 ja muid esemeid, mille kohta ei ole midagi teada. Kõik leiud
ja müürikatked märkis plaanile Rakvere Teatri toonane kunstnik Voldemar Mölder
(Kirss 1989, 6, plaan 2). Kuigi Odette Kirss jättis lahtiseks müüride võimaliku
kuuluvuse Rakvere mõisale, linnale või kloostrile, räägivad viimase oletuse kasuks
gooti akna raidraamistuse tükid, mis neil mittearheoloogilistel kaevamistel leiti.
Teet Veispak (1979) puudutas oma diplomitöös Rakvere linna, sh kloostri ajaloo
küsimusi kirjalike allikate põhjal. Ta on erinevaid allikaid kokku viies selgitanud, et
Smolina lahingu (1502) võidu tähistamiseks kavatsetud klooster plaaniti esialgu
Rakverre rajada, kuid orduvennad ja frantsisklastest vennad pidasid Tallinnat kloostrile
paremaks asukohaks, mistõttu 1506. aastal tehtigi Tallinna linnale ettepanek, mille raad
küll tagasi lükkas. Veispak (1979, 13–14) oletas, et suuremahulisi ehitustöid alustasid
frantsisklased Rakveres seejärel, kui Tallinn oli eitavalt vastanud, kuid esimese rahalise
annetuse said nad juba 1503. aastal.
Siiski jääb Rakvere kloostri asutamisaeg selge vastuseta, kuna Toivo Aus (1979a,
61–62) esitas selsamal 1979. aastal veel täiendavat kirjalikest allikatest leitud infot,
mida tuleks teema edasisel uurimisel arvestada.
Kokkuvõttes saab Rakvere frantsisklaste kloostri uurimist enne teaduslike
arheoloogiliste välitööde algust üsna mitmekülgseks pidada. Kuigi suulisel traditsioonil
põhinevaid igati õigeid andmeid Rakvere kloostri asukohast enamasti ei usaldatud, olid
74 Põlenud koldekividena võidi siinkirjutaja arvates teoreetiliselt tõlgendada ka võimaliku keskaegse
kerishüpokausti kive, kuid arvestades hiljem, 1989.–1991. ja 1992. aasta uuringutega Teatrimäelt
leitud muinasaegset asustust, võisid leitud koldekivid ka muinasaegsed olla (Aus 1993; Tamla, Ü &
Selirand 1994, 13).
49